Väga levinud on subjektiivne normimääratlus - ikka arvab ju inimene, et tema on normaalne ja mõõdab teiste normaalsust sellesama mõõdupuuga. Kui me üritame teistest inimestest aru saada (seletada, mis ta nii teeb nagu ta teeb ning ette arvata tema käitumist, tundeid ja mõtteid) avastame, et endaga sarnaste inimeste puhul on seda kergem teha, erinevamate puhul aga raskem. Mõni inimene on koguni nii erinev, et temast on täiesti võimatu aru saada ja tekib mõte, et ta on ebanormaalne! Eelpool kirjeldatud arusaama, millekohaselt - minust täiesti erinev ja ennustamatu käitumisega inimene pole normaalne, on endast lähtuv ehk subjektiivse normimääratlus. Siia kõrvale võib tuua ka teise laialt levinud normimääratluse, kultuuriline lähenemine.
Tulles nüüd teie loo juurde tagasi. Teie kirjast tuleb välja see, et lapse isa käitumine on teie jaoks ebanormaalne subjektiivsest normist lähtuvalt. Kui me võtame kultuurinormi, siis võib öelda, et peresaunad on meie kultuuriruumis väga pika traditsiooniga. Põhjarahvaste kultuuris on saunas käimine sügavalt puhastumise (nii vaimselt kui füüsiliselt) ja tervenemise ettevõtmine. Toiming ei kätke endas seksuaalset alatooni.
Igas peres on omad käitumisnormid ja tavad. On peresid, kus pere ühine saunas käik on tugev ja oluline traditsioon. On peresid, kus ei peeta sündsaks sedagi, kui isa vannitab oma väikest tütart.
Kirjast võib aru saada, et teil on hirm, et peresauna kogemus võiks mõjutada tüdruku arengut. Siitkohalt suunaksin ma teid küsimusega edasi, mõelge enda jaoks täpsustavalt, millisel moel täpsemalt see võiks lapse seksuaalsele ja emotsionaalsele arengule praegusel hetkel pärssivalt mõjuda? Millest siis laps tegelikult osa saab - laps näeb oma isa ja ema alasti, pesemistoiminguid tegemas.
Oluline on muidugi siinkohal, et keegi asjaosalistest ei tunneks ennast ebamugavalt. Kui pereliikmete käitumises ilmnevad märgid, et ühised saunaskäigud on mingist hetkest piinlikust tekitavad, siis kujunevad/kujundatakse sellest lähtuvalt uued tavad.»