Loore Linnu elu mängureeglid. Kas oled valmis väljakutseks, mis muudab elu üllataval kombel paremaks?

Foto: Pexels / CC0 Licence

Palju on räägitud sõnade jõust. Et sõnu ei tohi loopida, et sõnadega võib haiget teha, et sõnade abil saab asju selgitada – kes siis seda ei teaks. Juba piiblis on öeldud: alguses oli sõna. Seega, sõna on tähtis. Aga sõna tähendus on tõepoolest palju sügavam, kui selle üle veidigi mõtlema hakata.

Kui laps hakkab sõnu järele ütlema, siis seda protsessi jälgida on väga tore. Kaheaastasele võib ära õpetada ka rumalaid sõnu, mida ta rõõmsa naeratusega järele kordab. Tema kujundite maailmas ehk alateadvuses ei ole veel piisavalt seoseid, et sõnade tähendust täielikult mõista. Kasvades ja ennast avastades hakkab laps tajuma, et mõned sõnad on «kõvemad» ja nende abil saab oma tähtsust suurendada. Kindlasti on kõigil oma lähikonnas vastavad näited olemas. Koos inimese kasvamisega kasvab ka oskus või oskamatus sõnu kasutada – kas enda ja teiste hüvanguks või mitte.

Sõnad on looming ja suhtlusvahend

Sõnad ei ole midagi niisama. Sõnad on sild mõtete ja ümbritseva tegelikkuse vahel. Sõnade abil vormitakse tegelikkust. Sõnadega loob inimene oma isiklikku elu. Sellepärast on väga oluline teada, et sõnadel on tõepoolest vägi.

Alateadvus on kujundite maailm, kus meie reaalsus luuakse, ja see kujuneb nii kogemuste kui sõnade põhjal, mille oleme ise lendu lasknud. Alateadvus ei tea, kas sõna või väljend on öeldud «niisama» või mõtleb inimene seda «tõsiselt». Alateadvus ei ole võimeline vahet tegema ümbernurga ja otseütlemisel, ta saadab signaali «tegelikkuse vormimise tehasesse» täpselt sellena, mis talle öeldi ja sealt tulebki vastusena ellu just see, mida «telliti». Sama tugev jõud on mõtetel. Ei ole vahet, kas sõna on välja öeldud või mõttes sõnastatud, ühtmoodi jõud on mõlemal. «Ka ütlemata jäänud sõna on kusagil alles...» (Ernst Enno)

Sõna vastu tuleb olla aupaklik ja tähelepanelik, kasutades seda targalt ja teadlikult.

Kui seda teaks rohkem inimesi, oleks vähem kurtmist, nagu näiteks «Ma ei suuda», «Olen inetu», «Ainult minul veab viltu», «Ma võiksin ta ära tappa» – igaüks võib seda loetelu täiendada. Aga miks peaks keegi rääkima mõttetusi? Kui ma juba ise ei pea ennast piisavaks, siis missugust peegeldust ootan maailmalt? Kui mõelda hüpnotisöörist, siis tema suudab paljalt sõnadega panna inimese tegema mida iganes, sest hüpnotisöör manipuleerib inimese alateadvusega teadlikult. Sama toimub tegelikult igapäevases elus kogu aeg... Inimene annab ise endale käske, mis muudavad tegelikkuse just selliseks, nagu käsk oli. Miks siis ennast halvustada, mitte tunnustada, alavääristada? Tuleb olla teadlik.

Piisab, kui mõelda oma sõnade üle kasvõi natukene iga päev

Iga inimene saadab maailma iga päev tohutus koguses sõnu. On inimesi, kes räägivad meelsasti, pikalt ja palju. Kõike, mida teavad, tahavad kohe teisele edasi anda. Eriti vanemad inimesed, kes on palju üksi, tahavad väga rääkida, no muidugi mitte kõik. Rahvasuus on ütlemine: «Tähtis pole see, mida sa suust sisse ajad, vaid mida sa suust välja ajad». Enamasti paljurääkijad väga ei mõtle, mis nad ütlevad, neil pole selleks aega, sageli unustavad jutu alguses olnud mõtte üldse ära. Aga see on kahtlemata äärmus.

Rääkida tuleks vähem ja teadlikumalt. Kui midagi öelda ei ole, siis parem on olla vait kui tekitada sõnadega mõttetut ja väsitavat müra, mida keegi kuulata ei jaksa ega viitsi. Sama saab öelda inimese kohta, kes pidevalt peab endaga sisemist dialoogi. Kuna sõnu on nii palju, ei jää enam millekski muuks ruumi üle, näiteks oma vaikse sisehääle ega teiste inimeste kuulamiseks.

Siis mida mina nüüd öelda tahtsingi?

Sõnad olgu täpsed ja ausad

Et öeldud sõnadega vähem dramaatilisi elusündmusi kujundada, soovitan rääkida vähem ebatõtt. Ehk teisisõnu, olla ausam. Mitte seda ma ei mõtle, et keegi teatab: «Ma pean sulle ausalt ütlema, et see mis sul seljas on, on kohutavalt inetu.» Destruktiivne ausus ei vii edasi ega anna midagi. Ausus, milles sisaldub soov kedagi motiveerida, väärtustada, hinnangutevaba suhtumine teistesse, selline ausus peegeldab inimest, kes on ka iseenda vastu aus. Ka iseenda nõrkuse kui probleemi aus tunnistamine on edasiviiv, sest sellesse on kodeeritud soov midagi muuta. Aus inimene elab ausat elu. Tema sõnad on täpsed, kaalutletud ja ausad. Püüdleks selle poole?

Liialdamisest hoidumine käib samuti aususe juurde, see on ausate inimeste kõige tavalisem valetamise viis. «Ta reisib kogu aeg» ei tähenda, et keegi reisib vahetpidamata. «Ta reisib palju» on täpsem. Ilustamata tõde on aus. Ütle nagu on, milleks paljundada ebatõtt?

Kasuta vähem raskeid hinnanguid: «Kõik on läbi», «Kogu aeg juhtub minuga midagi halba», «Mitte iialgi!», «Ideaalne». Kõik äärmuslikud sõnad kinnitavad alateadvusele, et nüüd ongi kõik. Mitte kunagi midagi enam ei muutu. Need kinnitused välistavad edasimineku, arengu, mõistus teab nüüd, et «ei iialgi enam». Pealegi ei ole need laused sageli õiged, sest kust me teame, mida mõtlevad kõik teised ja millal on «kõik»?

Ka tuleks ära jätta sõna «liiga». Kui keegi ütleb enda kohta «Ma olen tüse», siis see on fakti nentimine. Mõni inimene ongi tüse. Aga kui öelda «Ma olen liiga tüse», siis selles sisaldub hinnang. See justkui kinnistab midagi, mis on lootusetu, «liiga» on kaotaja, mitte võitja seisukoht. Seda hinnangut tasuks vältida ka kõikide nende suhtes, kellega kokku puutud ja kelle heaolu sõltub sinu sõnadest ja hoiakutest – lapsed, õpilased, vanemad. See on verbaalne piirang, mis hoiab sinust eemal üllatused ja uued võimalused.

Enda mahategemine sõnadega on kui õnnetu tuleviku ettekuulutus. Kui keegi ütleb: «Ma olen ikka täitsa loll», ja teine väidab «Ei, sa ei ole», siis alateadvus vaevalt et kuuleb teist häälekest. Ei pea ennast ise maha tegema, iseendasse tuleb suhtuda sama lugupidavalt kui teistesse inimestesse, valides toetavad sõnad.

Mõned tähtsad teemad, kus sõnadega tuleks olla eriti hoolikas

Enda saavutuse pisendamine - väldi.

Kui keegi kiidab sind saavutuse eest, ei pea tingimata ütlema: «Oh, mis nüüd mina.» Täna viisakalt ja las nii ollagi. Pane tähele, mismoodi inimesed ennast pisendavad: «Olen ainult ema...», «Olen kõigest tavaline inimene...». Oled inimene, kas tavaline või mitte, pole ühegi inimese, ega ka sinu enda määrata. Enamasti kasutavad võimul olevad isikud «ülalt alla» suhtumist, tehes vahet «nendel» ja «tavalistel inimestel». See peegeldab nende tegelikku olemust. Ei ole tavalisi ega ebatavalisi inimesi, kõik on ühtviisi inimesed, ja on rollid ja tiitlid.

Põhjuseta kriitilisus ehk teise inimese mahategemine – väldi.

Kui tunned, et tõepoolest peab kritiseerima, siis tõmba korraks hinge. Paari päeva pärast vaata uuesti, kas ikka tahad öelda oma sõna sekka. On vähe olukordi, kus kriitika on konstruktiivne, nähakse ju ka omaenda puudusi liialdatult. Kritiseerimine ja kaeblemine on inimloomuses, palju raskem on näha kõiges midagi head. Kui sul midagi head öelda pole, ära ütle midagi.

Võta seda kui väljakutset: kui midagi ütlema hakkad, peatu ja leia midagi positiivset, mida öelda, kas või ühe nädala jooksul. Vaata, mis juhtuma hakkab. See on üks nendest asjadest, mis võivad elu üllataval kombel paremaks muuta. Proovi järele!