Vallasemad said peksa mis hirmus

Foto: Artur Kuusi illustratsioon

Nii palju kui ajaloost teada, on eestlased suhtunud väljaspool abielu sünnitanud naistesse sallivalt. Kuid «vana hea» Rootsi aja seadused nõudsid vallasvanemate ehk hoorajate karistamist nii, et neil oleks metsikult valus ja kohutavalt häbi.

Iga aasta seisaks ligi kaheksa tuhande väikelapse vanemad, nii ema kui ka isa, silmitsi õudsete tagajärgedega, kui Eestis kehtiks endiselt seadused, mille tõid siia omal ajal rootslased. Lühidalt: tunamullu sündis Eestis 7965 last ehk rohkem kui pool kõigist ilmale tulnutest väljaspool registreeritud abielu, mille eest oleks nn vanal heal Rootsi ajal ning sellele järgnenud poole sajandi kestel saanud vallasvanemad ametlikult ja avalikult nii kõvasti peksa, et veri võis lennata.

Kui mõni arvab seepeale, et Eesti oli vanasti barbaarne maa, siis ta eksib. Hoopis vastupidi: kui kasutada moodsaid mõisteid, oli Eesti Euroopas üks sallivamaid ja liberaalsemaid paiku.

Ent abieluvälist intiimset läbikäimist ehk hooramist tollased seadused siiski ei lubanud, vaid karistasid selle eest täie rangusega. Kuna seda, mida keegi vallaline lakas või kambris teisega salamisi tegi, polnud võimalik kindlaks teha, läks asi tõsiseks alles siis, kui suhtest sündis laps. Siis pidi pastor, kelle juurde vallasema tuli last ristima, sellest võimudele teada andma – ning kohus mõõtis karistuse halastamatult.

Tänu sellele, et 18. sajandi kohtumaterjalid on säilinud, ongi kaks Tartu Ülikooli ajaloolast, uusaja professor Mati Laur ja doktorant Ken Ird, saanud uurida, milline oli eestlaste seksuaalelu ning millised olid tagajärjed, kui see elu väljus kehtestatud normide piirest. Siin on kokkuvõte ühest värvikast kohtuloost, mis võiks nüüdisajal saada maiuspalaks igale kollasele väljaandele.

Siitame Andrese tütar Ann Karistest väitis oma vallaslapse isaks juba abielus olevat Kõrtsi Peetri poega Hennu, kellega ta oma venna pulmade ajal, kus Hennul naist kaasas polnud, kolmel korral vahekorras olnud. Esimesel kahel korral juhtunud see «saunas, kuhu ta olla läinud pulmakülaliste kindaid ja riideid kuivama riputama». Henn olla talle järgnenud «ja teda omatahtsi võtnud», kolmas kord toimunud see aga rehe all, kuhu Ann «tahtnud isa käsul hobusele heinu ette andma minna» ja Henn talle jälle järele tulnud. «Ta olla küll mehele küllalt seletanud, et tal on endal naine ja jätku ta teda rahule, mees aga polnud sellest miskit hoolinud.» Lisaks Hennule, tunnistas Ann, olla ta ühe korra maganud ka Hennu venna Jaaguga: «Ta kahetsevat küll, et nõnda juhtunud, nüüd aga ei saavat enam midagi muuta.»

Anne kohtu alla andnud Halliste pastor pidas Anne lapse isaks hoopiski Senni Peedu sulast Hansu, mida Ann ka ise lapseootel olles pastorile tunnistanud. Nüüd Ann eitas seda ning ka kohtu ette kutsutud Hans tunnistas, et «oli küll mõned korrad naise juurde heitnud, aga polnud teda puutunud». Pärast seda, kui vennad Henn ja Jaak tunnistasid kohtu ees, et pole kunagi Annega maganud, kinnitades seda ka vande all, tunnistas Ann üles, et oli nii enne jõule oma venna pulmade ajal kui ka pärast kolmekuningapäeva ikkagi sulase Hansuga vahekorras olnud. Viimast kinnitas nüüd ka Hans, eitades küll pulmade ajal Annega koos olemist. Nüüd meenus ka Annele, et ta «venna pulmade aegu ei olnud vahekorras mitte Hansuga, vaid oli temaga ühel ainsamal korral pärast kolmekuningapäeva».

Ühest küljest näitab see lugu, et ka raskel pärisorjuse ajal jätkus inimestel jaksu seksiks, aga teisest küljest annab aimu, kui põhjalikult käis aadlimeestest koosneva maakohtu ees kohtupidamine vallasemade ja -isade üle. Iseküsimus, miks oli vaja neid nii karmilt liistule võtta.

Keha paljaks ja vitsa!

Põhjus on selles, seletab Ird, et varauusaegne riik, mis oli huvitatud keskvõimu tugevdamisest ja enda kohalolu näitamisest kogu ühiskonnas, tahtis valitseda iga eluaspekti üle. Seetõttu hakkaski Eestis aastal 1686 kehtima Rootsi seadus, mis käsitles kuuenda käsu vastaseid üleastumisi – et sina ei tohi abielu rikkuda. Sinna alla mahtusid ka abieluvälised suhted.

Erinevalt nüüdisajast, mil enamik lapsi sünnib Eestis väljaspool abielu, olid siinmail igast sajast sündinud lapsest vallaslapsed kõigest kaks. Nii vähe seetõttu, lausub Ird, et «tihti, kui keegi kellelegi tite tegi, siis üldjuhul nad ka abiellusid». Muudel juhtudel tuli vallasemal kohtu ette astuda.

Kuid kohus ei tegelenud ainult vallasema karistamisega, vaid püüdis ka selgitada, kes on vallaslapse isa. See ei olnud alati sugugi võimalik. Esiteks oli veidi rohkem kui kolmandikul juhtudel vallasema väitel lapse isaks vene soldat, kes liiati oli naist enamasti vägistanud, nendib Laur. Kuid ta lisab, et seesuguste väidete vettpidavust kontrollida oli võimatu, sest tavaliselt oli soldat ajaks, mil laps ilmale tuli, oma väeosaga juba uude kohta kolinud.

Lisaks sai vallasema kiriku ees kirikuteenritelt tavaliselt 15 vitsahoopi. Seejuures ühe vitsaga võis lüüa ainult kolm korda.

Teiseks, mis seal salata, naised pahatihti ka valetasid. «Nad tahtsid isaks panna ikka peremehe poega,» lausub Ird, «sest siis oli lootus, et kui kohus uskuma jääb, mõistetakse neile tänapäeva mõistes lapsetoetus.»

Karistus hooratöö eest oli alandav ja valus. Vallasema pidi terve jumalateenistuse aja, tund-poolteist, seisma või põlvitama häbipingis, mis oli kirikus paigutatud nii, et kõik, kes sinna sisenesid, teda tingimata häbipingis ka nägid, kirjeldab Ird. Samuti rääkis õpetaja tervele kogudusele, miks inimene on häbipinki pandud. «Sel oli oluline distsiplineeriv ja õpetav mõte,» lisab ta. Ent sellega karistus ei piirdunud.

Lisaks sai vallasema kiriku ees kirikuteenritelt tavaliselt 15 vitsahoopi. Seejuures ühe vitsaga võis lüüa ainult kolm korda, sest ilmselt olid löögid nii tugevad, oletab Ird, et kolmanda hoobi järel hakkas vits koost lagunema. Enne nüpeldamist kooriti vallasema ülakeha kogu rahva ees paljaks. Vitsakaristuse karmust näitab tõsiasi, et 120 hoopi nähti võrdsena surmanuhtlusega. «Mis tähendas, et inimene oli lõpuks vigane,» lausub Ird. «Pärast 30 hoopi oli kindlasti veri väljas.» Kohus andis võimaluse asendada vitsakaristus rahakaristusega, aga need summad olid nii suured, et käisid talurahvale enamasti üle jõu. Viieteistkümne vitsahoobi lunastamiseks tuli välja käia 2 rubla ja 50 kopikat. Selle summa eest sai näiteks viis lammast või ühe lehma.

Naise garantii mehele

Ometi ei tähenda see, et karistada sai ainult vallasema. Ka vallaslapse isa sai oma osa, kui ta isadust muidugi tunnistas. Ja mees sai kaks korda rohkem hoope kui naine, sedastab Laur. «Meie võrdõiguslikkuse volinik jääks meie 18. sajandiga üsna rahule,» lausub ta muigega. Ainus häda, et mehed, nagu vene soldatid, lasid jalga või vingerdasid end kohtus välja, näiteks mööndes, et on küll naisega maganud, kuid teatades, et naisega on maganud ka teised mehed.

Seda, et mehed võisid kohtus vande all salata ja valetada, Laur eriti ei usu. «Mees pidi käsi piiblil vanduma, et ta ei ole naisega maganud, ja üldiselt seda usuti, kui mees nii vandus,» räägib ta. «See tähendas kindlat põrgusseminekut, kui sa valetad. Pigem saadi vitsahoope, kui mindi põrgusse.»

Häbistavaist karistustest hoolimata ei suhtunud talurahvas vallasemadesse sugugi halvasti. Vallasemadel, olgu või kahe lapsega, ei olnud sugugi raske mehele saada, kinnitab Ird. Kui naisel oli laps juba olemas, andis see mehele talupoja praktilisest vaatepunktist garantii, et naine on järelikult viljakas.

«Muidu võis juhtuda nii, et altari ees on jah-sõna öeldud ja ei tulegi lapsi,» ütleb Laur, lisades naeruga: «Laps ei olnud mitte heidutus-, vaid kvaliteedimärk.» Tol ajal süüdistati viljatuses üksnes naisi. (Ainus, mida külakogukond ei sallinud, oli see, kui tüdruk hakkas käima soldatiga, sest oli selge, et abielu sealt ei tule.)

Sedasi, erinevalt enamikust Euroopa rahvastest, oli eestlaste suhtumine vallasemadesse mõistev ja isegi soosiv. Ent näiteks Saksa kultuuriruumis oli tavaline, et kogukond heitis vallasema koos lapsega enda hulgast sootuks välja ning katkestas temaga igasugused sidemed. Põhjus, miks eestlased olid ses küsimuses sallivamad, tuleneb Lauri hinnangul esiteks sellest, et Eesti oli ikkagi perifeeria. «Mida kaugemale keskusest minna, seda lõdvemaks asjad lähevad,» nendib ta. Ja teiseks: «Tsiviliseerumise protsess ei ole alati plussmärgiga, vaid muudab kõik rangemaks. Elu reglementeerimine oli [Eestist arengus] kaugemale jõudnud riikides tugevam.»

Pea maha ja tuleriidale!

Euroopa kontekstis niigi liberaalne Eesti kujunes ka hooratöö karistuste leevendamisel teenäitajaks. Enne seda tuli aga otsa vaadata karmile tõsiasjale: 18. sajandil jõudis Liivimaa kubermangus iga aasta kohtu ette keskmiselt viis lapsetapmise juhtumit. Tapjad olid enamasti vallasvanemad, kes vabanesid karmi häbikaristuse kartuses niiviisi soovimatust järeltulijast.

Iseenesest polnud olukord Eestis, kus igast 100 000 inimesest oli üks lapsetapja, hullem kui mujal Euroopas. Aga lapsetappu peeti juba tollal äärmiselt ebainimlikuks teoks, mille eest karistati täie karmusega. Näiteks 16. sajandi Saksa-Rooma keisririigis uputati lapsetapja kotis, kuhu mõnikord pandi karistuse karmistamiseks kaasa ka kass, kes kriipis, või madu, kes salvas, või maeti lapsetapja elusalt. Eesti alal kehtis 17.-18. sajandil Rootsi maaõigus, mis nägi lapsetapjale ette elusalt põletamise või matmise. Kohtupraktika näitab Irdi sõnul siiski, et tavaliselt raiuti lapsetapjal pea enne maha ja siis põletati surnukeha tuleriidal. Seejuures viidi surmanuhtlused täide kogukonnas, lisab ta, et sel oleks teistele hoiatav ja õpetav mõju.

Ent ajapikku, tõdeb Ird, jõudsid kõrgemate kihtide esindajad, kes vallasemade teemat arutasid, järeldusele, et karmid häbikaristused ei aita. 1765. aastal asendusid Eestis vallasemade häbikaristused, nagu peks ja häbipink, senisest ligi kümme korda väiksema rahatrahviga. Tulemus oli see, et lapsetappude arv hakkas märgatavalt vähenema. Ja kaks kümnendit hiljem kadus vallasemade karistamine seadustest sootuks.

Nii sai professor Lauri kinnitusel Eestist esimesi piirkondi Euroopas, kus abieluvälise seksi või, nagu tollal öeldi, tavalise hooramise pärast tavaliselt kedagi enam kohtupinki ei tassitud.

LISATÜKK

Intiimsuhte reeglid

Varakeskajal seksuaalvahekorrale kehtestatud normid:

- peab olema abieluline, ei tohi olla abieluväline ega -eelne;

- peab olema vaginaalne, ei tohi olla oraalne aga anaalne;

- peab olema prokreatiivne – mitte et peab tingimata lõppema viljastumisega, aga ei tohi teha midagi viljastumise takistamiseks (sh ei tohtinud seksida, kui viljastumine oli võimatu – see käis ka viljatute paaride kohta);

- peab olema loomupäraselt läbi viidud (näiteks tagantpoosid olid taunitavad, sest nagu kirik ütles: naine ei või sel kombel iial päris kindel olla, et varakurat ise teda himustama ei tule).

Allikas: professor Mati Laur