Psühholoog Kätlin Konstabel: kuidas aru saada, et lähedasel on joomisega päriselt probleem?

Foto: Pixabay

Vahel ta tõesti joob paar õlut rohkem kui vaja või lausa pudeli veini korraga…aga palju neid ikka on, kes kunagi ei võta? Võib-olla oli mure ja tahtis sellest lahti saada?

Kas ma peaks tõesti tegema probleemi kui ta on mõne korra töölt puudunud? Sellest pole ju nagunii kunagi abi olnud, kui ma meelde tuletan, et ta lubas sõpradega kõrtsis ainult kaks õlut võtta ja kell kümme kodus olla.

Küllap on päris paljudel, kelle pereliige või tuttav viinapitsi ja õllekannu ei sülita, vahel pähe tulnud, et huvitav, kas tegu võib olla probleemiga või mitte. Et kus see piir siis ometi on. Kui keegi päevast päeva lällab ja ringi tuigerdab, on lihtne otsustada, enamasti pole see aga ju nii. Räägitakse jah, et nii ja nii mitu ühikut alkoholi on kahjutu ja sealt alates enam mitte – aga kui julge inimene enda ühikuid kokku loebki, siis teiste inimestega nii ju ei saa. Seega peaks olema mingi kaudne viis aru saamiseks, kas tegemist on tõsise probleemiga või mitte.

Abiks on Rahvusvaheline Haiguste Klassifikatsioon (RHK), mida kasutavad arstidki diagnoosimisel. Selle järgi on kuritarvitamisega tegemist siis, kui inimese füüsiline või vaimne tervis just alkoholi tõttu kahjustada saab. Pole vaja maksatsirroosi, piisab, kui joomisega koos käivad ka depressioonihood (meeleoluhäirete koosesinemine koos alkoholi kuritarvitamisega on sage probleem). Kuritarvitamise juures märgitakse RHKs olulisena ära see, et pelgalt teiste kuri pilk või et tarvitatakse sobimatus kohas pole piisav – inimene peab peab olema endale alkoholiga liiga teinud.

Alkoholsõltuvus on keerulisem nähtus

Tarvitamisest peab olema saanud keskne tegevus, mis muud varem olulised asjad kõrvale tõrjub – muid huvisid nagu enam polegi. Inimene küll tahab ennast piirata – kas väiksemaid koguseid juua, ajaliselt vähem aega kõrtsis veeta, enda käitumist juues üldse paremini kontrollida – aga see ei õnnestu. Kui juuakse vähem või proovitakse üldse pausi pidada, siis on tõeliselt vastik olla, tegemist on võõrutusnähtudega.

Sõltuvuse juurde käib ka tolerantsuse teke. Mis iganes põhjusel alkoholi on pruukima hakatud – lõdvestumiseks, murede unustamiseks, sundimatu suhtlemise saavutamiseks –, sama efekti jaoks peab jooma aina rohkem. Ja loomulikult käib sõltuvuse moodi joomise juurde seegi tunnus, et elus tekib tõsiseid probleeme. Mitte ainult kehaline tervis ei pruugi kannatada, aga mõtlemine või mälugi pole enam nii selge, ka meeleoluhäired võivad olla kohal. Pikapeale toimub ka joomise üha spetsiifilisemaks muutumine – alati ei lähtuta enam nn aktsepteeritud tavadest alkoholi tarbimisel, tekib oma rutiin (nt joomine tööl, hommikuti, üksinda).

Kui nüüd keegi arvab, sellist sõltuvusega kaasas käivat täiskomplekti ta küll ühelgi tuttaval ei tea olevat ja seega võib kergemalt hingata, siis võiks ikkagi natuke põhjalikumalt mõelda. Nimelt pole kõiki tunnuseid sõltuvuse diagnoosiks vajagi. Piisab sellest, kui viimase aasta jooksul on esinenud vähemalt kolm neist.