:format(webp)/nginx/o/2017/09/15/7103661t1he148.jpg)
Tere, naised! Mina olengi keskmine Eesti mees. 35-aastane, töötan juhtival kohal ehitussektoris, spordi-, õlle-, ja kitarrimänguhuviline. Näinud olen kõike ja vastan teie küsimustele! Kas kallim saab aru, et sa oled paksuks läinud? Palun väga, selleks ma siin olengi!
Kas mees saab aru, et ma olen juurde võtnud?
Eks talvel ikka juhtub, et ilm on kuu aega järjest nii kole, et trenni ei saa minna ja siis juba on lihtsam teki all pontšikuid süüa. Seda juhtub meestega ka, nii et ära üldse kujuta ette, et meie ei ole peegli ees püksinööpi üritanud kinni tõmmata, endal südame alt hinge kinni hoidmisest õõnes ja häbist juba pool nööri kaelas. Pekk juhtub!
Märkamisega on nii ja naa. Kui sa nuttes jälle uue laari vanasid riideid minema viskasid, sest need enam selga ei lähe, ja iga toidukorra vahukoorde kastetud kartulikrõpsudega lõpetad, siis, jah, ta saab aru. Kui sa aga mõtled seda, et kaalule tuli üheksasada grammi lisaks ja te elate koos ja hullate iga öö oma ühises voodis, siis täiesti võimalik, et ta pole seda märganud. Veel võimalikum on, et ongi rohkem materjali, mida silitada.
Meestega on nii, et tihti nad ei taha otse rääkida asjadest, mis neid häirivad. Ega nad lollid ei ole, sa ju solvuks ka, kui ta otse välja ütleks, et ehk aitab nendest šokolaadipudingutest, sest sa oled, issand, nii raske on seda isegi siin hea eesmärgi nimel välja öelda, aga paks. Küll aga oskavad mehed päris hästi, vahel isegi eneseteadmata vihjata. Kas ta tõi sulle viimaseks kingituseks ehete asemel jooksutossud? Kas ta üritab deidiõhtutel restorani asemel jalgrattamatka välja pakkuda? Kas ta vehib igal võimalusel oma nutikellaga ja küsib, palju sul ka kümnest tuhandest sammust täna puudu on? noh, sel juhul on ta ilmselt märganud.
:format(webp)/nginx/o/2017/09/15/7103661t1he148.jpg)