Venelanna eestlasega abielus: mida teha, kui mees ei lase lastega vene keeles rääkida?

Foto: Panther Media/Scanpix

«Mina olen venelane, mees eestlane. Räägime omavahel eesti keeles, kuna mees vene keelt ei oska. Sedasi leppisime kohe alguses kokku. Elame õnnelikult seitsmendat aastat koos, kasvatame kaht toredat last, üks 3-aastane teine 2-aastane. Nüüd on aga tekkinud probleem ja kumbki ei oska sellega kuidagi edasi minna,» kurdab vene rahvusest naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Senikaua, kuni lapsed olid beebid, suhtlesin nendega eesti keeles. Mees pidas seda õigeks ja palus mind. Ise arvasingi alguses, et vahet ju pole. Nüüd, kui lapsed on selles eas, et esitavad palju küsimusi, tunnen, et minu sõnavara ei ole piisavalt suur, et neile korrektselt ja selgelt eluasju seletada. Hakkasin lastega vene keeles rääkima. Tunne on väga hea, lapsed hakkasid minust kahe kuuga aru saama ja nüüd ei ole meil piiri ees – suudame kõike lastega selgeks rääkida. Lastel on nüüd ka minu vanematega toredam koos olla, sest nad saavad üksteisest aru.

Mehel aga tekkis vastuseis ja ta solvus väga, kui sai teada, et hakkan lastega vene keeles rääkima. Tema arust peab peres olema üks keel! Ma üritasin igati seletada, miks just meie peres see ei ole võimalik. Ta palus siiski, et tema juuresolekul ma vene keeles lastega ei räägiks. Nüüd on eriti tobe olukord – mängime lastega, jutustan neile midagi, ja kui astub majja mees, lülitan poole lause pealt ümber eesti keelele... Või sosistan, kui lastega omavahel olen (näiteks vannis).

Mees kardab, et lapsed ei saa sedasi temast varsti aru ning et neil on lasteaias ja koolis raske, kui nad eesti keelt ei valda. Ma ei näe aga probleemi, sest lapsed lähevad eesti lasteaeda ja kooli. Rohkem kardan, et mina ei saa neist varsti aru! Ja oma emakeelt võiksid lapsed ikkagi osata.

Lisan, et mõlemad lapsed veel selgelt ei räägi, peale meid keegi neist väga aru ei saa. Vanem vastab mulle pigem eesti keeles, saab aru aga mõlemas keeles hästi.

Kuidas mehele selgitada et meil on teistsugune pere, aga et me saame nii ka õnnelikud olla ning kingime kakskeelsusega oma lastele suurema valikuvõimaluse tulevikus? Muide, logopeedi juurde minekust mees loobus, sest tema arust see nagunii midagi ei muuda.

Vastab psühholoogiline nõustaja, Gordoni Perekooli koolitaja Õnne Aas-Udam:

«Teie seni hästifunktsioneerivas vahvas kakskeelses peres on tekkinud pinged ja te ei tunne end kindlalt, kuidas mehele selgitada, et kaks keelt peres on lastele rikastav, mitte kahjulik.

Teen teile alustuseks komplimendi väga hea eesti keele oskuse pärast, terve te kiri - väljenduslaad, sõnavara, viitavad suurepärasele keelevaldamisele! 

Mida siis öelda – mõneti olete iseendale juba karuteene teinud, seoses lubadusega kodus ja lastega vaid eesti keeles rääkida. Paljud erinevad uuringud kakskeelsetest peredest toovad välja, et lapsed on suutelised ka kahte keelt omandama, kuna lapse aju on paindlik ja lapsed on väga õppimisvõimelised. (On muidugi võimalus, et laste keeleline areng on kahte keelt omandades veidi aeglasem nende laste omast, kes suhtlevad vaid ühes keeles, hiljem ühtlustudes.) 

Lisaks on loomulik, et laps hakkab rääkima oma ema keeles, ehk siis emakeeles, mis teie peres on vene keel. Nüüd, kus tunnete, et oma emakeeles lastega suhtlemine on teile mugav, rahul on ka vanavanemad, ning lapsed võtavad uue keele kergesti omaks – on tõesti abikaasale keeruline selgitada oma muutunud vajadusi. Kuid mitte võimatu!

Kuidas sellist keerulist vestlust pidada? Võite ikkagi proovida mehega rääkida, proovige rahulikult oma muret väljendada minasõnumi kaudu, tuues välja – milline käitumine (mida näete või kuulete) teid muretsema paneb; mis kahju te saate (kui on otsene mõju, kahju teile – kasvõi mure); ja mida seoses sellega tunnete.

Ükski inimene ei soovi probleemi/mure korral, et keegi talle moraali loeb, õpetab kuis elada/käituda jne, vaid vajab enda ärakuulamist. Kui abikaasaga mittesüüdistavalt, hinnanguid andmata vestelda ja rääkida iseendast, kuidas teid muutunud olukord mõjutab, on võimalus saada temaga kontakt. Väljendage oma muret, kuulake, mida tema vastab, sõnastage kuuldu ümber jne – niimoodi piltlikult öeldes jutulõnga kerides võib inimene paremini mõistma hakata teise poole seisukohti, mõtteid, tundeid, hirme, vajadusi jm ning suureneb võimalus olukorra positiivseks lahenduseks. 

See on kindlasti keeruline vestlus, ja seda tasub teha, kui tõesti olete oma otsuses lastega emakeeles rääkida kindel ja tunnete vajadust olukorras selgus saada. Lugege enne aktiivse kuulamise, selge eneseväljendamise ning kehtestava käitumise kohta siit. 

Leian, et teie mõte koos abikaasaga logopeedi konsultatsioonile minna on väga mõistlik. Tegu on ikkagi oma ala professionaaliga, kellel kindlasti häid kogemusi/näiteid ja soovitusi, kuidas teie kakskeelses peres elu mitmeid keeli kasutades edasi võiks minna. 

Proovige ikka, motiveerige oma mees endaga kaasa tulema! Tegu ju teie ühise perega.»