Alustan algusest. Mul on pool elu olnud väga tihe grupp sõbrannasid, kellega juba keskkooli ajal tuttavaks saime. Nüüd oleme kõik kolmekümnendates, mina olen teinud karjääri, nemad saanud lapsi ja elu on edasi liikunud, aga nemad tahavad ikka minuga ikka suhelda. Eks ma siis püüan ka, aga vahel läheb küll silme eest mustaks, kui sõbrannade juttu kuulan.
Peamine probleem on selles, et need naised ei tee midagi! Nad ei ole otseselt lollid, neil on mõtteid peas küll, aga nad kasutavad ära null protsenti oma potentsiaali! Neil kõigil on lapsed, kes on ammu lasteaia, mõned lausa koolieas, aga tööle pole prouad ikka läinud. Kui ma küsin, mida nad päev otsa teevad, siis hakkab pihta üks nutt ja hala sel teemal, kuidas elu on jube igav ja nädalad venivad nagu härja ila. «Mõnel päeval ei viitsi isegi telekat vaadata!» niutsus just üks kodune ema mulle ja lootis, et mina oma kiire tööelu kõrvalt teda lõbustama hakkan. Tule taevas appi! Loe majandusuudiseid või õpi programmeerima, kui sul igav on!
Sellisel naisel, kellel on hunnik väikseid lapsi, ei hakka kunagi igav, sest tal pole mähkmekuhjade kõrvalt aega korrakski maha istuda. Enamus koduseid naisi aga ei ole seal suurest vajadusest, vaid niisama! Neil on lapsed ammu suured, aga nad lihtsalt ei viitsi välja mõelda, mida eluga teha ja siis tiksuvad aastate viisi niisama! Mõni saab emapalka, teine juba töötuabiraha ja enamus parasiteerib vanemate, elukaaslase või eksi rahakoti peal.