Kas lapsele medali andmine teeb hoopis karuteene?

Kui esikoha saanud laps võib rõõmustada, siis kas ülejäänutel jääb üle teda vaid kadestavalt ja mornilt alt üles vaadata? Foto: Artur Kuusi illustratsioon

Suured inimesed on valmis tegema kõik ja enamgi veel – isegi sohki –, et jõuda pjedestaalile. Kas väiksed inimesed peaksid ka juba maast madalast õppima karmi eluvõitlust ja harjuma pingeritta panemisega? Või peaks nende lapsepõlve siiski säästma?

Eelmise nädalavahetuse ebaõiglane juhtum Viimsi mäepargis peetud võistlusel, kus noorema vanuseklassi paremuselt teine ja kolmas lumelaua- ja vigursuusatüdruk jäid auhinnata, tekitas spordihuviliste laste vanemate seas meelepahatormi. Korraldajad möönsid oma viga: «Tunnistame, et kõik mudilased ei pälvinud sel korral piisavat tähelepanu ja see jättis kogu võistlusele negatiivse märgi.»

Kuid juhtunule avarama pilguga vaadates tekib küsimus, kas väikeste laste võistlustel on neid üldse mõistlik paremusritta seada. Lapsed on ju erineva arengukiirusega ning sedasi määrab, kes tuleb esimeseks ja kes jääb viiendaks, sageli pigem see, kes on hoogsamalt kasvanud. Rääkimata sellest, et laps, kelle ema-isa panid suuskadele või jooksma juba nelja-viieaastasena, võidab seitsmesena igal juhul seda, kes on harjutanud kõigest neli-viis kuud.