«Minu ema kipub minu peale ühtelugu karjuma. Mida peaksin tegema, et ta minu peale ei karjuks?» tahab noor teada Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.
Laps otsib ema vastu kaitset: kas karjumine on perevägivald?
«Olen talle minakeeles öelnud, et mulle ei meeldi su karjumine. Kas karjumine on vägivald? Ema süüdistab oma karjumises mind. Mida peaksin tegema, et ta ei karjuks minu peale?»
Vastab Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Meelike Saarna:
«Ehk oleks teil võimalik emaga karjumisest rääkida siis, kui riidu ja karjumist parasjagu ei ole, kui olete mõlemad rahulikus meeleolus? Siis saate teema üles võtta ja rääkida sellest, mil moel ema seesugune käitumine teid mõjutab.
Meeldib või ei meeldi - see on üks asi, aga teine ja võib-olla mõjusam asi on välja tuua, kuidas te ennast tunnete, kuidas see teid mõjutab. Näiteks selgitage, et see teeb haiget, kurvastab, ärritab; «mõtlen, et sa ei hooli», «tunnen end väärtusetuna» vms - ma ei oska aimata, milline täpsemalt teie tunne neis olukordades on.
Saate ka emale rääkida, kuidas teie arvates neid olukordi, kus karjumiseks läheb, teisiti lahendada. Ehk on tõesti oma osa ka teie käitumisel, et ema sel moel ärritub, ja ka teie saate oma käitumist muuta. Hea oleks, kui saaksite need pingelised olukorrad koos lahti harutada, ja ka laiemalt rääkida, kuidas teie suhe saaks parem olla, mida kumbki saab selleks teha.
Arusaamatused ja konfliktid kuuluvad elu juurde, neid ei ole võimalik eemaldada, küll on aga võimalik õppida neis olukordades käituma nii, et säiliks lugupidamine enda ja teise vastu, mis tähendab ka, et on vaja kannatlikkust ja rahulikkust, et ka pingeolukorras olla valmis teist kuulama ja mõistma ning koos lahendusi leidma.
Karjumise võib tõepoolest liigitada vaimse vägivalla alla, sest see riivab inimväärikust.»