/nginx/o/2018/03/01/7648827t1h3844.jpg)
Sünnitusjärgsest depressioonist on kuulnud ehk mitmed, kuid sellegi poolest levib valearusaam nagu tegu poleks justkui «päris haigusega». Sõbranna vestles psühholoogi ja raseduskriisinõustaja Kristi Kuuraga, et välja selgitada, mida see seisund endast õigupoolest kujutab.
Esmalt rõhutab Kristi Kuura, et tegu on kohe kindlasti meditsiinilise seisundiga, mis on isegi vastavalt Rahvusvahelise Haiguste Klassifikatsiooni (RHK-10) kriteeriumitele klassifitseeritud: depressioon – tervisehäire. Selle põhisümptomiteks peetakse depressiivset meeleolu, huvi ja elurõõmu kadumist ning energia vähenemist.
«Sünnitusjärgse depressiooni diagnoosimisel lähtutakse depressiooni diagnostilistest kriteeriumitest, millele lisanduvad spetsiifilised tegurid: toimetulematus või soovimatus lapse eest hoolitseda, süütunne, liigne muretsemine lapse pärast, ärrituvus, ebaadekvaatsuse tunne, hirm olla lapsega üksi, raskused uinumisel, meeleolumuutused, keskendumisraskused, ülemäärane mure oma tervise pärast,» lisab Kuura.
Kui tihti ja mil moel täpsemalt sünnitusjärgne depressioon väljendub?
«Kõigepealt tuleks vahet teha sünnitusjärgsel depressioonil ja emadusmasendusel. Hinnanguliselt koguni 85 protsendil naistest avalduvad sünnitusjärgses perioodis suuremal või vähemal määral nn emadusmasendusele (baby blues) iseloomulikud sümptomid. Emadusmasendus avaldub 3.–4. päeval pärast sünnitust ning väheneb 10.–12. sünnitusjärgseks päevaks. Tavapärasteks sümptomiteks on meeleolu labiilsus, nutusus, ärrituvus, abitus ja pelgus lapse eest hoolitsemisel ning väsimus.»
Raseduskriisinõustaja küll nendib, et õnneks on tegu mööduva meeleoluseisundiga, mis tihtipeale ei vaja meditsiinilist sekkumist. «Küll aga on vajalik piisav uni, lähedaste toetus ning abi lapse eest hoolitsemisel,» lisab Kuura. Paraku võib aga hinnanguliselt 20 protsendil sünnitusjärgse emadusmasenduse all kannatavatest naistest kujuneda välja sünnitusjärgne depressioon ning see vajab diagnoosimist ja ravi.
Kuid miks see üldse tekib?
«Siin mängivad muidugi rolli mitmete tegurite koosmõju,» nendib Kuura. «On leitud, et sünnitusjärgse depressiooni esinemise riski võib suurendada näiteks varasemalt diagnoositud depressioon või muu psüühikahäire, raseduse ja/või sünnituse tüsistunud kulg, probleemne paarisuhe või sotsiaalse toetuse puudujääk. Riskifaktoriteks on ka stressi tekitavate elusündmuste läbielamine, enne rasedust avaldunud terviseprobleemid, üksikvanemlus, alkoholi ja uimastite kuritarvitamine ning ebarealistlikud ootused vanemlusele. Risk suureneb juhul, kui üksteisele järgnevate raseduste vahele jääb vähem kui 24 kuud.»
Kuidas sünnitusjärgset depressiooni ravida?
Psühholoogi sõnul on tänapäeval sünnitusjärgse depressiooni raviks mitmeid võimalusi ning ravi määravad ja diagnoosivad perearstid ja psühhiaatrid.
«Kõige rohkem on uuringuid, mis näitavad kognitiiv-käitumisteraapia tõhusust depressiooni ravis. Kui kergematel juhtudel võib piisata paranemiseks ka elukorralduse muutustest või eneseabivõtetest, siis vajadusel ka antidepressantide kasutamine raseduse või imetamise ajal ei ole üheselt vastunäidustatud. Vastsündinu eest hoolitseva naise puhul tuleb kaaluda, kas ohtlikum on ravimite kasutamine või ravimata raske depressioon,» räägib Kuura.
Oluline on ka kindlasti depressiooniravi toetus ning samuti patsiendipoolne järjepidevus ja koostöö. «Lapse sünniga seonduva depressiooni ennetamisel ning ravimisel on väga oluline töötada just paari- ja peretasandil kui keskenduda üksikindiviidile,» rõhutab Kuura.
Kuhu saavad naised Eestis selle probleemi korral pöörduda?
«Kui muremõtted, ärevus ja hirmud hakkavad peale sünnitust igapäevast elu segama, tuleb pöörduda spetsialisti poole. Esmalt soovitan naisel rääkida oma murest perearstiga, ütleb Kuura. «Kuna suurem osa vaimset tervist puudutavaid probleeme raseduse ajal ning sünnitusjärgses perioodis on kerge kuni mõõduka tõsidusega, siis soovitatakse neid käsitleda esmatasandil, kaasates erinevate valdkondade spetsialiste.»
Kindlasti tuleb pöörata tähelepanu suhetele ning toetavale abivõrgustikule – oluline on lubada lähedastel endale toeks olla või värskendada unarusse jäänud suhteid, ütleb Kuura.
Esmatasandi teenus - raseduskriisi nõustamine on Eesti Haigekassa poolt rahastatud alates 2007. aastast, kinnitab Kuura. «Raseduskriisi nõustamise teenus on oma olemuselt ennetav – eesmärk on toetada ja taastada patsiendi psühhosotsiaalne toimetulek subjektiivse distressiseisundi ja/või ärevuse sümptomitega kulgevate seisundite korral, et ennetada võimalike hilisemate vaimse tervise häirete tekkimist.»
Kas seda probleemi esineb ka meestel?
«Jah, esineb. Kuna lapse sünd on käsitletav arengulise kriisina kui stressirikas kogemus, mis mõjutab alati mõlemat partnerit, kas otseselt või kaudselt, siis sarnaselt naistega võib meestelgi olla raskusi lapse sünniga kaasnevate suurte elumuutustega kohanemisel. Lapse esimese eluaasta jooksul hinnatakse depressiooni esinemissageduseks meestel ligikaudu 4 protsenti.»
Milline on teie hinnangul probleemi seis Eestis ja kas naised saavad piisavalt abi?
«SJD diagnoosimisel ja ravimisel esmatasandi arstiabis võib esineda mitmeid takistusi. Perearstiga kohtumisaeg on lühike. Sageli ei esita naised kaebusi mitte niivõrd alanenud meeleolu kohta, kuivõrd somaatiliste vaevuste osas ning lisaks on sünnitusjärgses perioodis fookuses lapse eest hoolitsemisega kaasnevad küsimused ja probleemid. Depressiooni diagnoosimine võib osutuda aeganõudvaks ka seetõttu, et ema püüab oma meeleoluseisundit hukkamõistu või sotsiaalse märgistatuse kartuses teadlikult kõrvalseisjate eest varjata,» rõhutab Kuura.
Peale selle on tema sõnul psühhoteraapia Eestis veel raskesti kättesaadav, seda eriti maapiirkondades. Seega on oluline psühholoogilise abi kättesaadavuse parandamine, mis lisaks juba väljakujunenud häiretega tegelemisele hõlmaks ka ennetavat sekkumist, toetamist ja toimetulekuoskuste edendamist psühhosotsiaalse stressi puhul või riskirühmades.
/nginx/o/2017/09/20/7121863t1hb143.jpg)