Öeldakse, et meedia objektistab naisi, pöörates suuremat tähelepanu nende kehale ja kehaosadele kui meeste puhul. Tõepoolest on leitud, et massimeedias, eriti ajalehtedes, ajakirjades, televisiooni ja internetis näidatavatel fotodel on meestel suurem rõhk nägudel ja naistel väiksem, kuid ei saa päris väita, et meedia üksi sellist «näoismi» ja «kehaisimi» loob.
Lisaks tuleb arvestada, et seda efekti ei esine kõikides ajakirjades. Näoism on aga tähelepanuväärne nähtus, sest tekib küsimus, oma näole rõhu asetamine annab mingisuguseid eeliseid.
Teadlased Sczesny & Kaufmann uurisid, kuidas mehed ja naised end professionaalses võrgustikus esitlevad. Kõigist katseisikutest tehti ühesugused fotod, mida neil siis endale sobivaks kärpida lasti. Seejärel paluti katseisikutel hinnata enda rahulolu pildiga ning vastata ühele küsimustikule.
Selgus, et mehed kärbivad fotod selliseks, et nende näol on suurem osakaal, naiste fotodel on aga näol väiksem osakaal. Hetkel ei ole päris teada, millised psühholoogilised mehhanismid näoismi aluseks on. Suuremat näo osakaalu seostatakse kõrgema intelligentsuse, kompetentsuse, dominantsuse, vaimse aktiivsuse ja moraalsusega. Samas, kehaism võib tuleneda soovist olla tajutud meeldivamana.
Isegi USA meespoliitikute fotodel on naispoliitikutest suurem kalle näoismile ning see ei tulene kehaproportsioonide erinevusest, sest naiste pead on tegelikult nende kehade suhtes suuremad kui meestel. See pole aga kindlasti koht, kus hakata üle mõtlema ja üle reguleerima fotografeerimist, et saavutada ideaalset maailma, kus kõik on võrdsed. Need, kes soovivad, võivad poliitikas end pildistada lastes näo mõju teadmiseks võtta. Tuleb silmas pidada, et näoism ja selle vajalikkus võib kontekstiti varieeruda.