Psühholoog Kätlin Konstabel: salalik sõltuvus, mis ohustab meist üllatavalt paljusid

Foto: Pixabay

Elus palju korda saata, suuri asju teha – paljud unistavad sellest. Laste ja lähedaste julgustamine uute ja väljakutset pakkuvate asjade ettevõtmisel on igati õige asi. Saavutusi peetakse positiivseks, nad toovad ellu palju rõõmu ja vahel ka raha pangaarvele. Ometi võib teinekord ühel hetkel saavutamissooviga liiale minna ja siis võib tekkida küsimus: ega ole tegemist juba omalaadse sõltuvusega?

Ükski sõltuvus pole lihtsalt mingi asja liiga palju tegemine – sõltuvus tähendab käitumismustrit. Kuna tihti seostatakse saavutusi töö ja karjääriga, võiks prooviks mõttes kontrollida, ega allpool kirjeldatud käitumised liiga tuttavad ei tundu.

Kas hoiad pidevalt silma peal oma võitudel ja saavutustel? Tahad olla kogu aeg kõigist parem? On tunne, et aega on alati liiga vähe – unetunnid on puhas raiskamine ja puhkusele sõites mõtled, et ehk saad mõne tööasja ka telefoni teel või arvuti abil korda ajada?

Oled ikka valmis pingutama maksimaalselt, endale halastamata? Tööl saavutuste eest palka saada on muidugi tore, aga tegelikult on sinu jaoks tähtis hoopis adrenaliin ja teiste imetlus? Armastad aja säästmiseks ja nimekirjade tegemiseks mõeldud nutirakendusi?

Oled hommikul esimene tööle saabuma, õhtul viimane lahkuma ja lõunaks terve tunni kulutamine näitab sinu meelest kehva pühendumist? Sul on kogu aeg palju energiat ja kui midagi ägedat on tegemisel, siis on see omamoodi kaifi moodi tunne? Mõtled tihti sellele, mida tahad korda saata, palju soovid elus saavutada? Niisama olla, mitte midagi teha on keeruline ja kui väljakutseid pole, on tuju päris sant? Mõte pensionile jäämisest tundub õudne ja seda mitte raha, vaid võimaliku igavuse pärast?

Mitte ainult tööl

Ülipüüdlikkuse ja sooviga parim olla, teiste imetlust püüelda ei minda liiale ainult tööl – tegelikult võib see juhtuda igal pool. Mõni tahab olla absoluutselt parim õpingute vallas. Teine on elu sihiks seadnud olla superlapsevanem, muule ei mõtlegi. Kolmandale loevad sportimisel vaid esikohad, hõbemedal on maailma lõpp. Neljas tahab hoopis olla ideaalne kallim. Ja muidugi on neidki, kes tahavad parimad olla absoluutselt igas eluvaldkonnas – ja põlevad nii läbi.

Mingi hetkeni võib saavutussõltlane olla vägagi edukas, ükskõik mis valdkonnaga tegu. Tagasilöögid on siiski vältimatud. Omas valdkonnas perfektsionistlikult pingutades kipub teinekord tekkima raskusi prioriteetide seadmise ja õige taktika valikuga. Kui kõrge saavutusvajadusega inimene oskab valida just parajalt väljakutseid sisaldavaid tegevusi ja neid ka läbi mõelda, siis sõltlane pole hea taktik ja on veel kehvem strateeg. Lisaks sellele tulevad alati elus ette perioodid, mil ongi vaja olla natuke aega rahulikum.

Ideaalse hoolitseva vanemaroll poole püüelnutel on väga raske, kui lapsed suureks saades kodust lahkuvad ja korraga ei jää muud üle, kui hakata iseendale elama. Elu võib tunduda mõttetu, eriti kui lapsed teevad selgeks, et nad on nüüd täiskasvanud, ei vaja pidevat muretsemist – nimetavad seda hoopis sekkumiseks, liigseks kontrolliks.

Koondamised, vallandamised, haigused võivad seada igaühe olukorda, kus tuleb sihid ümber seada. Ja muidugi kannatavad saavutussõltlastel suhted teiste inimestega. Kui kogu energia, aeg ja emotsioonid saavad investeeritud vaid ühte elusfääri, siis teistes toimetavad inimesed saavad neid vähem – ja nurisevad. Töönarkomaan või mingi hobi nimel endast kõige andev tegelane kaugeneb nii kaasast kui lastest. Lähedastega suhete halvenemine tähendab aga ka tagala kaotamist puhkudeks, kus asjad enam hästi ei lähe.

Saa teadlikuks!

Enamasti ongi teised inimesed need, kelle märkuste või pahameele peale saavutussõltlasel on lootust oma problemist teadlikuks saada. Peresuhted halvenevad, elukaaslane hangib armukese või hakkab rääkima lahutusest. Lapsed ütlevad otse, et isa või ema jaoks on tähtsaim töö, nemad ei lähe üldse korda. Töökaaslasi hakkab ühel hetkel häirima see, et kolleeg neile pidevalt ülalt alla vaatab, neid laiskadeks ja uimasteks peab. Sõbrad naeravad laginal, kui neile aina luisata, et «ei, tegelikult mul on kõik kontrolli all». Kui teiste inimeste märkustest ei piisa, siis tõsiseks äratuskellaks on see, kui kehaline tervis loksuma hakkab või lausa kiirabi kohalekutsumist nõuab.

Kõige raskem aga kõige tähtsam on siis endasse vaadata. Mis on see, miks seon kogu oma väärtuse inimesena saavutustega? Et ilma saavutusteta pole ma piisav, seega ei oska ollagi? Mis on sees olev tühjus või valu, mida püüdlused peavad varjama?

Kuna elukeskkond alates koolist ja lõpetades tööle kandideerimise konkurssidega paramatult sisaldab võistlemist ja pingutamist, osad oskavad sellega mõistlikumalt toime tulla, siis peaks põhjuseid otsides vaatama esmalt lapsepõlve. Mille eest mind siis kiideti? Või olid kuskil suguvõsas hoopis vanavanemad või suurem vend või õde, kelle vääriline tuli tingimata olla – või öeldi, et kunagi nende moodi tubliks ei saa? Ja siis tekkis tahtmine ikkagi näidata, et asi pole päris nii? Ega tulnud täiskasvanuellu kaasa teadmine: sind armastatakse siis, kui oled parim, alati peab püüdlema teiste heakskiitu? Kuidas suhtuti päritoluperes vaba aja veetmisse – kas niisama olla ja taevasse vahtida võis, või tuli kogu aeg teha midagi arukat? Milline eluhoiak saadi kaasa üldiselt, kas selline, et elu on katkematu pingutus või võiks sinna kuuluda ka tehtava nautimine, rõõm niisama elus olemisest?

Õnneks on vägagi tõenäoline, et kui saavutussõltlane suudab endale rõõmsalt peeglis otsa vaadata ka ilma igasuguste saavutusteta, siis hakkab tal elus tõeliselt hästi minema.