VIDEO: Munadega spordiala

• Kuidas saada lumelauaga õhku nii, et ka maandudes ühes tükis püsiksid?
• Hüpped vajavad julgust, kuid õigeid nippe teades on kõik võimalik.
• Testime Munaka uut vinget parginõlva.
• Lumelaua tippude saladusi jagavad Joel Pärle ja Priidik Vesi.

Kas lumelaud on metsik hobune või lendav vaip? Nii üht kui ka teist, sõltub sellest, kui hästi sa elukat taltsutada suudad. Kuid üks on selge: mune on vaja algusest peale, muidu sa sel libedal loomal seljas ei püsi! Arter sõitis Munakale, et teha tutvust Eesti kõige šefima parginõlvaga ning uurida hüpete saladusi. Teed näitasid tipplumelaudurid Joel Pärle ja Priidik Vesi.

Kuidas saada lumelauaga õhku nii, et ka maandudes ühes tükis püsiksid? Lendu tõusta pole mingi mure – kihutad hüppesse ja see viskab sind ise. Ainus jama seisneb selles, et maa peale tagasi tulek võib tähendada korralikku pauku.

Munamäe uuel parginõlval Foto: Joel Pärle ja Priidik Vesi

Olen ise läbi elanud pikad ja valusad tunnid mäel, mil lumelaud käitus nagu kõige metsikum ratsu – nätaki ja nätaki! Aina loopis mind ja tahtis seljast maha raputada. Kusjuures eesmärk polnud siis sugugi hüpata, üritasin vaid mäest alla sõita. Aga kes ei anna alla, see… jääb viimaks peale. Viimasel ajal käitub lumelaud juba üsna taltsa lendava vaibana, andes mulle sõnulseletamatu vabadusetunde ja adrenaliinilaksu. Tundub, et on paras aeg hüppamisega lähemalt tutvust teha.

Marsin Munakale muinasjutulises talvpäikeses, laud õlal, lumi laulab jalge all – juba päeva algus tõotab palju! Ümisen omaette laulda ja kõrvuni naeratusest satub aeg-ajalt suhu lumehelbeid. Mind ei sega karvavõrdki, et seljataga on raskemat sorti töine nädalalõpp. Kõik laabub, kindel see.

Munakas - klambrid kinni ja mäele! Vaatame, mis juhtub. Foto: Kristina Herodes

Vaevalt olen jõudnud klambrid kinni lõgistada, kui mul on kõrval parim tiim, millest unistada võiks. Joel Pärle on Lõuna-Eesti legendaarne lumelauainstruktor ja Priidik Vesi eriti muhe treener ja tipplaudur. Mõlemal on sõidukogemust üle kahekümne aasta, nad veavad Otepää suusa- ja lumelauakooli, on võistlustel osalenud ja medaleid noppinud.

«Ma olen kolmeaastasest peale mäel, siin üles kasvanud, ja see on parim asi, mis minuga juhtunud on,» ütleb Joel.

«Lumelaua juurde kuulub eneseületus ja adrenaliin – see on väga äge maailm, tekitab lausa sõltuvust,» noogutab Priidik. Kutid on lahkesti nõus mulle tutvustama nii Munaka uut parki kui ka kõige osavamate lumelaudurite hästi hoitud saladusi.   

Munamäe uuel parginõlval Foto: Joel Pärle ja Priidik Vesi

Park nagu olümpial

Munakas võtab meid avasüli vastu. Nõlvad on nii siledad, nagu oleks värskelt triigitud, ja sõita on superhea. Ei ühtki rajaviga ega üllatust – lased järsul nõlval muretult hoo suureks minna. Mäe ülemine ots on aga mõnusalt lauge ja sobib hästi sisseelamiseks. Ka need, kes üldse hüpata ei plaani, saavad elamused ja suraka adrenaliini kätte. Jupp aega püsib mul ees totralt õnnelik irve – ma ei suuda uskuda, et nii mõnus mägi saab siinsamas Eestis, Otepää külje all olemas olla. Nii mõnigi ju kraaksub, et Eesti on ilus ja armas, kuid mägesid pole siin ollagi…

«Mul on õnnestunud sõita enamikus maailma suusakeskustes, ja ma pole kogu elu jooksul leidnud ühtegi halba mäge,» nendib Väike-Munamäe suusakeskuse juht Priit Tammemägi. «Munaka nõlvad on oluliselt järsemad, siin on Baltimaade kõige sportlikum nõlv ja maailmatasemel park – ehitatud koos samade meestega, kes panid püsti freestyle-pargi ka Peongchangi olümpiamängudeks.»

«Kõige ägedam koht Eestis!» lisab tipplaudur Priidik emotsionaalselt. «Paremaid tingimusi ei oskaks lootagi, hüpped ja reilid toimivad väga hästi! Viimase peal tingimused – ma arvan, et siit leiab sobiva hüppe tõesti kõigi jaoks.»

Munamäe uuel parginõlval Foto: Joel Pärle ja Priidik Vesi

Joel soovitab algust tasub väikeste hüpetega: «Pole vaja kohe sinna suurtesse paugutama minna, mis sest et võib-olla väga tahaks.»

«Kui sa näed mäe peal inimest, kes hüppab või teeb midagi, mida sa ise tahaks teha – küsi julgelt nõu. Paari sõnaga ta kindlasti aitab edasi,» julgustab Priidik. «Lumelaudurid on sõbralik rahvas, pole nad midagi ülbed ja hulljulged, nagu vahel arvatakse. Vastupidi – koos on tore olla!» Nagu ma aru saan, käivad «nukid» lumelauaseltskonnas iga triki ette ning aitavad tuju üleval hoida.

Munamäe uuel parginõlval Foto: Joel Pärle ja Priidik Vesi

Kuidas hüpetega alustada?

Vaatan, kuidas Joel ja Priidik viuh ja viuh alla kimavad ning uhkeid õhulende teevad. Tahan ka! Valin sobiva suurusega kikkeri ja proovin järele. Hoog tuleb enne parajaks reguleerida, sest äratõukel ja maandumisel kantida ei saa. Laud otse lendu ja otse ka maandumisse, õhus põlved kõrgele ja korras ongi. Maandumispauk on siiski üsna vihane nätakas, lõualuud lõgisevad kaasa. Aga õudselt hea tunne on! Rõõmupahvakas käib isegi väikese õhulennu juurde. Iga katsetusega kasvab julgus ning sellega koos ka hoog, kiirus ja kõrgus. Sama tean, et ei tasu eufooriasse sattuda ja ennast üle hinnata. Teisalt aga pole kasu ka kartmisest või ülemõtlemisest. «Hüppe ajal mina näiteks ei mõtle mitte midagi,» lausub Joel. «Kuid enne mõtlen väga täpselt läbi, mida teen – kunagi ei tasu loota, et see lennu ajal iseenesest tuleks. Õhus on jube mõnus tunne! Ma tean hetke, kus ma lendu lähen, ja kui maandun, siis tuleks nagu pilt tagasi. Maandumine määrabki, kas trikk õnnestus, see on iga hüppe kõige olulisem osa.»

«Esmalt peab õppima mäest alla sõitma ja lauda valitsema, mitte kohe hüppeid koguma,» on Priidik konkreetne. «See on igaühe enda valik, kui uljalt ta alustab, kuid tagajärjed võivad olla väga dramaatilised. Ise olen ma kõike rahulikult, sammhaaval õppinud, ja suuri vigastusi mul polegi olnud.»

Munakas - vaade üle laua uuele parginõlvale. Foto: Kristina Herodes

Esimesed lennud olen õhus võrdlemisi krambis. See on keha jaoks nii võõras ja veider olukord, et peaaegu kangestun. Kuidas sellises olekus veel mingeid pöördeid või saltosid teha saaks? Tundub võimatu! Siiski – kõik on peas kinni. Lumelauaässad selgitavad, et iga asja on võimalik enda jaoks teostatavaks mõelda. Salto pole ju muud kui tavaline kukerpall – lihtsalt õhus. Juba tundub jupp maad kergem. Ning 360 on ju lihtsalt pööre ümber oma telje. Hirmuudu hakkab vaikselt hajuma…

«Alguses teed lihtsalt kukerpalli! Turvaliselt saab harjutada maandumist õhkpadja peale, pehmesse lumme või batuudi peale,» jagab Joel kannatlikult õpetussõnu. «Ümber oma telje pöörlemine on tegelikult tehniliselt keerukam kui salto! Midagi kukkuma panna on ju lihtsam kui pöörlema lükata. Saltos teeb keharaskus ise töö ära, ainult mune on tarvis!»

Hüppe anatoomia

Kas lumelauaga saaks siis ka hea õnne peale hüppesse kihutada ja loota, et äkki õnnestub? «No loota muidugi võib,» jääb Joel optimistiks. «Ehkki tõenäosus, et suur hüpe kohe esimesel korral kogemata välja tuleb, on sama suur kui võimalus lotoga jackpot võita. Mitte kunagi ei minda kohe paugutama kõige mürakamale mäele!»

«Mida rohkem hüppeid on seljataga, seda suuremaid ja keerukamaid julged vallutada,» kinnitab Priidik. «Enne edasi minna ei saa, kui täielikult eelmist taset valitsed. Kuid esimene kord on alati väga närvikõdi pakkuv tunne, ka oskajatele! Iga hüpe on eneseületus, sa lähed nihutama oma võimete ja julguse piire. Eks see eneseületuse adrenaliin inimesi mäe peal hoiabki!»

Raskemaid trikke saavadki proovida üksnes need, kel sadu tuhandeid hüppeid juba seljataga ja kes baasasjadele enam mõtlema ei pea. Profid teevad võimatuna näivaid asju tänu sellele, et elemendid on lihasmälusse treenitud – ainult siis suudab keha murdosa sekundi jooksul õhus õigesti reageerida. Nad ei lähe riski peale, oh ei! Nad valitsevad olukorda. Teed õige järelduse, et oma võimeid üle hinnates ja hea õnne peale katsetades lõpetad kipsis või ratastoolis. Looduse poolest andekaid, kel kõik iseenesest õnnestuks, kahjuks pole. Inimene pole lendorav, vaid kahel jalal liikuv loom, õhutaju ja koordinatsioon pole kellelegi loomulik oskus. Mingit otseteed suurte hüpeteni ei vii.

Priidik kinnitab kiivrit Foto: Joel Pärle ja Priidik Vesi

«Sõitjad on nii heaks läinud, et tipptase on ikka kosmiline,» jutustab Priidik. «Näiteks double-cork – topeltsalto ja samal ajal kaks pööret ümber oma telje. Mäletan, mu enda jaoks oli päris esimene salto suur eneseületus, pidin ikka väga mitu korda proovima, enne kui julgesin teha. Algus on kõigi jaoks karm. Kui oled varem akrobaatikaga kokku puutunud, on mõningad eelised, kuid lumelaud on siiski täiesti uus maailm!»

Reilide mõte mäel on samuti väljakutseid ja vaheldust pakkuda ning laua valitsemist veelgi paremale tasemele viia. Hakatuseks on paras väljakutse mõnele pisemale peale hüpata, hiljem tulevad poolpööre, täispööre ja siis juba mitmekordsed pöörded-hüpped. Alguses laiemad, hiljem kitsamad, igasugu kalded, kaared ja kõverused. «Pika ümara metalltoru pea on kõige raskem püsida,» teab Joel. «Oma tervisega ei maksa riskida! Võimalus, et sa esimese korraga püsti jääd, on võrdlemisi väike! Kuid väikeses hüppes saad vähem haiget, ja kukkumine – see on osa õppimisest.»

Võtmesõna: kukkumise kunst

«Mina olen sada protsenti kindel, et kukkumine on lumelauasõidu vundament,» teatab Joel. «Kuidas sa ehitad maja ilma selleta?! Ei saa püsivat ehitist ju pehmesse pinnasesse lajatada!» Instruktor on mäel küll ja küll näinud sõitjaid, kelle eesmärk on maksu mis maksab püsti jääda. Mõni kardab haiget saada, teine peab kukkumist häbiasjaks. Mööda panevad mõlemad! «Kukkumine on eraldi komplekt oskusi, mida saab omandada ainult praktika käigus. Ilma kukkumisteta pole ühtegi lumelaudurit tehtud ja ei tehta tulevikus ka!»

«Soovitan oma piire kombata ja vahepeal pikali visata – mina kasutan seda arendava õppemeetodina,» lisab Priidik. «Kui sul kukkumise kogemust ei ole, võib esimene mats viia kohe tõsise traumani.»

Teoorias on see kena, praktikas valus. Sest haiget teeb kahjuks ka harjutav kukkumine. Sinikaid saab, viga ei saa, nii et elame üle! «Tee ennast võimalikult väikeseks, et saad end veerema või libisema ja löök pole nii tugev,» õpetab Joel. «Ära pillu pead taha ega lükka käsi pikalt ette.» Asjatundjatelt tuleb tarku nõuandeid nagu küllusesarvest ning tõsi ta on – paugud saavad palju pehmemad.

«Päris omal käel lauale ronida on riskantne temp,» selgitab instruktor Joel. «Alatihti panen tähele, kuidas keegi on kusagil näinud, et lauaga sõidetakse nina ees mäest alla, ja siis teeb järele – kontroll puudub täielikult ja käib jõhker litakas! Tegelikult alustatakse õppimist risti mäega.» Asjatundjaga koos läheb areng kiiremalt ja valutumalt. Julgust peab sellegipoolest endal jätkuma, sest lumelaua peal selleta ei saa, päris algusest peale.

Kaval on end võrdlemisi vabaks lasta, mitte pinges hoida. Asend, milles mugav lauda valitseda, meenutab ahvi: põlved kergelt kõverdatud, käed vabalt külgedel, selg sirge. Alguses õpid lauda juhtima, siis kanna- ja varbakanti kasutama, edasi pöördeid, kukkumisi, sujuvat sõitu ja reaktsiooniharjutusi. Enne esimest hüpet on tark tugev ja korralik lauajuhtimise vundament laduda. Kuid edasi – lendad just nii kõrgele, nagu julgus lubab.

«Natuke hasarti, asjalikku juhendamist – ega see hüppamine ülearu keeruline ei ole,» julgustab Joel. «Julgus pole mingi kaasasündinud omadus – seda saab treenida nagu kõike muud. Ükskord mul siin üks kutt oli paanikas, kartis, et kukub liustikuprakku. Kujutad ette – siin, Lõuna-Eesti maastikul, kus pole ühtegi liustikkugi! Aga sai temagi oma hirmudest üle.»

Lumelaua võlu ongi võimalus õppida mängu kaudu – keegi ei suru ja lapsele raamatut ette ja ei kärata, et noh, arene nüüd! Täiskasvanute maailmas aga rakendatakse seda kõige tõhusamat õppimismeetodit kahetsusväärselt vähe. «Lumelauasõit on mäng, mis õpetab eluks vajalikke oskusi,» tõdeb Joel. «Arendab keskendumisvõimet, planeerimist, koordinatsiooni, suhtlemisoskust, saad hea üldkehalise koormuse. Valmidus ennast ületada tuleb elus igal pool kasuks.»

Lumelaudurid, keda jälgida:

·         Eesti tipud Siim Aunison, Sulev Paalo, Mario Visnap, Priidik Vesi, Joel Pärle;

·         norralased Staale Sandbech, Marcus Kleveland ja Silje Norendal;

·         ameeriklased Jamie Anderson, Hailey Langland, Chloe Kim;

·         austerlane Anna Gasser;

·         Soome tõusev talent Rene Rinnekangas;

·         jaapanlane Ayumu Hirano.

KAITSETEST ON KASU!

Lumelaudurid on sõulik seltskond. Enamik naudib adrenaliini ja aplausi, vastastikku innustamine aitab edasi jõuda. Mõni tuulepea läheb aga sõuga liiale, arvates, et elementaarse turvavarustuseta sõita on veel enam cool. Eksid! Profi silmis on kiivrita mäele minek sama skaala lollus nagu turvavööta kihutamine.

«Mina kannan alati kiivrit, pea on kõige olulisem ja peab olema kaitstud,» rõhutab Priidik Vesi.

«Kui tunned, et kaitsmed teevad sind enesekindlamaks, siis igal juhul kasuta ka neid! Võistlustel on seljakaitse ja hambakaitsmed väga populaarsed, eriti tipptegijate seas.»

«Kõik kaitsmed on tugevalt soovituslikud! Viimasel ajal on neid hästi palju kandma hakatud, ja see on igati mõistlik,» nõustub Joel Pärle. «Ega kaitse sind purunematuks ei tee, kuid abi tast kindlasti on. Tipud kasutavad kaitsmeid ja ilma kiivrita ei lubata üldse kedagi võistlemagi!»

Lisaks vajad prille – need pole stiilielement, oh ei! Hea prill parandab nähtavust lumel, ebamäärasest valgest väljast loed prillidega kõik kalded ja kikkerid palju täpsemalt ära. Kui sind huvitavad reilid ja hüpped, on tark kasutada kaitsmeid. Seljatugi, põlvekaitsmed ja sääreluukaitsmed. Kasu ilmneb esimese kukkumisega – oma valik, kas saad lihtsalt väikese koksu või tõsise vigastuse.

Sain hiljuti ise väga valusa õppetunni. Kukkusin kastil nii õnnetult, et sain sügava augu jalga ning nihestasin põlvesidemed paigast. Ei olnud raske trikk ega midagi – sama asi oli viis korda kenasti välja tulnud! Kuid siis olin vaid sekundiks hajameelne ja korras. Pauk käis põlvedest hammasteni läbi, kogu skelett kolises kaasa. Kui esimene valukramp viimaks järele andis, sõitsin otsemaid sõjakalt mäkke tagasi ja tegin sama kasti uuesti. Kuidas ma siis lihtsalt alla annan, ei!

Kui mäelt lahkudes adrenaliin alla läks, selgus ebameeldiva üllatusena, et normaalselt kõndida ei saa ning verekosk ulatus saapani. Kuid mis mind kõige rohkem vihastas, see oli mu enese lollus – midagi poleks juhtunud, kui oleksin kandnud kaitsmeid. Mul poleks sellest paugust isegi uut armi eluaegseks mälestuseks!

LÄKI MÄELE!

Väike-Munamäe suusakeskus, Munakas, munakas.ee – Eesti vanim mäesuusamägi, uhke uus park, sportnõlv, sama järsud ja äkilised, ehkki lühmead peanõlvad nagu Alpides. Samas turvaline õppenõlv.

Kiviõli seikluskeskus, Tuhamägi, tuhamagi.ee – Eesti pikimad nõlvad, kõrgeima hüppega park.

Kuutsemäe mäespordikeskus, kuutsemae.ee – Lauged nõlvad perega sportima tulekuks ja park.

Valgehobusemäe suusakeskus, valgehobuse.ee – mõõduka kaldega nõlvad, park ja algajate park.

Nõmme lumepark, nommelumepark.ee – küllalt äkiline peanõlv, park ja superlauge õppenõlv.

Viimsi mäekeskus, Vimka, facebook.com/Vimkapark – korralikud nõlvad ja park, väike aga äge.

Kui viitsid veidi sõita, siis leiab suurepäraseid mägesid lumelaua ja mäesuuskadega kihutamiseks õige ligidalt: Lätist, Soomest, Rootsist ja Poolast. Kuulsad suusakeskused Alpides pakuvad unustamatuid elamusi nii Austria, Itaalia, Prantsusmaa kui ka Šveitsi poolt lähenedes.

Õpi sõitma: Põhja-Eestis Nõmmel lumeakadeemia, Tuhakal suusakoolitus, 

Lõuna-Eestis Suusa- ja lumelauakool Munakal ja Kuutsemäel.