Ühe pere tragöödia: naine kaotas oma laste isa, kasvatab üksi erivajadustega tütart ja kuulmishäirega poega

Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Põlvamaal Verioramõisas elab Margit Leppund oma poja ja tütrega. Soojust ja rõõmu täis kodus on viimaste aastate jooksul nähtud rohkem eluraskusi kui paljudes teistes terve elu jooksul.

Pere pesamuna Renna sündis seljaajusongaga, mida oleks pidanud näha olema juba ultrahelist. «Looteveed tulid ära ja järsku hakkas kiire. Viimane, mida ma kuulsin läbi sagimise: kus arst on, kus arst on…» kirjeldab Margit hetki enne saatuslikku diagnoosi.

«Renna on väga rahulik laps. Isegi haigena magab terve öö, unetuid öid on vähe olnud. Pigem unekott nagu emagi,» naerab Margit. Naerusuine Renna käib Põlva Roosi erilasteaias. Kohta sinna pole raske saada, kuna vanemad ei taha enda lapsi erilasteaeda ega -kooli panna. «Vanematel ikka see mõte, et kui laps vajab järelaitamist või on väiksema puudega, siis on häbi, kui laps erilasteaias on.» 

34-aastane Margit on pidanud matma oma laste isa, kasvatab erivajadusega tüdrukut ning teismelist kuulmishäirega poissi. «Ma olen natuke peast soe, naeratan kõige peale. Kui nutta ei taha, siis naerame,» naeratab ta. «Kui on olukord antud, siis ei mõtle, vaid tegutsed.»

Ootamatu diagnoos

Margit tutvus oma laste isa Gabrieliga 16-aastaselt ühise sõbranna kaudu. 18-aastaselt jäi ta lapseootele ning peagi tervitati pere esimest last Robinit. Elama asuti perena mehe vanavanemate koju Verioramõisa. Pere teine laps Renna sündis 7. augustil 2011. aastal. Meest Margitil tol hetkel kõrval polnud. Kuna rasedus oli juba üle tähtaja, käis Margit mitmeid päevi haiglas sünnitust esile kutsumas. 7. augustil hakkas lõpuks sünnitustegevus pihta.

«Looteveed tulid ja järsku hakkas kiire, lapse südamelöögid kadusid ära,» meenutab ta Renna sündi.