Psühholoog Kätlin Konstabel: mida teha like'i-sõltuvusega?

Foto: PantherMedia / Scanpix

Sotsiaalmeedia küsitavast mõjust inimeste heaolule räägitakse päris palju. Uuringutulemusi on nii- ja naasuguseid.

Mõned ütlevad, et sotsiaalmeediakasutus käib koos meeleoluhäirete, madala enesehinnangu, üksildusega. Teised on virtuaalse empaatia uurimises leidnud, et like'ide saamine annab samasugune mõnusa dopamiinisüsti nagu amps šokolaadi, aga kui tahta natukegi päriselt üksindustunnet eemale peletada, siis püüa postitada nii, et kommentaare tuleks.

Mõni aasta tagasi leiti, et enda kohta info jagamine sotsiaalmeedias aktiveerib samad mõnukeskused, mis on seotud rõõmuga toidust, rahast ja seksist. Sinna juurde arutlused ja uuringud, et jagajad on ärevad või nartsissistid või madala enesehinnanguga inimesed – või kõike korraga. Needsamad like-klikid tunduvad viitavat sotsiaalselt soovitavale käitumisele ja vaat et teesklemisele. Ometi suudavad nad meie isiksuse, hoiakute, seksuaalse orientatsiooni, soo, arukuse ja veel mitme asja kohta piisavalt täpselt ära kirjeldada, et kui meile seda kõike arvestades reklaame disainitakse, siis reklaamitava toote müük ka suureneb.

Need ja muud uuringud võivad öelda erinevaid asju ning mitte kõik ei pruugi meid kõnetada. Kehitame õlgu ja võtame lemmikrakenduse lahti ja oleme jälle hoos. Ometi võiks nad meid muuta teadlikumaks sotsiaalmeedia tarbijaks. Küsimus «miks ma käitun sotsiaalmeedias nii nagu ma käitun?» peaks aeg-ajalt peast läbi käima küll. Esiteks on enesest arusaamine ja teadlikkus sellest, mida teeme, üldse kasulik. Teiseks aga võivad meie teod julgust, siirust, aga ka impulsiivset mõtlematust soosivas keskkonnas olla mõtlemapanevaks aknaks meie sisemaailma.

Kui ma näiteks osalen mõnel kontserdil või uudistan reisil olles vaatamisväärsusi – kas ma olen täie tähelepanuga kohal? Naudin ma asja või pean tingimata kogu aeg pildistama ja filmima? Miks see on mulle tähtis? Miks mulle peab kõigest kuskile salvestus jääma?

Olles sõprade või kallimaga väljas, kas koos meiega on ja suhtlevad samas ka meie kõik virtuaaltuttavad? Kui tundub, et ilma ei saa, siis miks? Kas kallim või sõbrad on igavad või on meil vajadus samal ajal mingeid muid jutte ka edasi rääkida?

Miks ma teen selfisid? Miks ma tahan,et teised teaks, kuidas ma parasjagu välja näen ja mida seejuures mõtlen?

Mis postitan just selliseid asju? Mida ma tahan saavutada? Kelleni ma tahan jõuda? Millist muljet tahan sellega jätta?

Mis tunne mul on, kui saan neid kurikuulsaid like'e või... ei saa? Ootasin, et mu vahvale puhkusepildile, lapse sünnipäeva piltidele või vaimukusele elab kaasa sada või tuhat inimest aga selle asemel oli neid viis? Mismoodi oleks siis, kui postitan ja poseerin ja jagan, aga tuhandest sõbrast keegi kunagi midagi heaks ei kiidaks?

Kuidas ma end üldse sotsiaalmeedias tegutsedes tunnen? Olen heas tujus või ärritunud? Vihastan või kurvastan? Kas tunnen end rohkem või vähem üksi kui muidu? Kui vähem, siis kas see kandub pärast edasi ka pärisellu? Oleks ju kurb, kui ainus kontaktimoodi asi teistega on inimese jaoks võimalik vaid netis suheldes. Kui mulle meeldib sotsiaalmeedias kõvati kiita ja südamekesi ja like’e klikkida, siis kas olen sama helde heade sõnadega ka väljaspool neti-ilma?

Kui tundub, et päriselus sama vabalt ja kergelt suhtlemine välja ei tule või päris sõpru peaaegu pole, siis mida saaksin teha, et olukorda muuta? Üldine vaimset tervist toetav reegel peaks olema, et inimese käitumine veebis ja tavaelus on üsna ühesugused, vähemalt võiks sinnapoole püüelda.

Võiks aga mõelda ka sellele, kuidas oleks elada päev, nädal või lausa kuu niimoodi, et ei postitaks kuskile midagi. Võib-olla käiks oma lemmik-keskkonda isegi vahel vaatamaks, aga oleks täiesti passiivne. Ei laigiks ega šeeriks midagi. Ei teeks ühtegi selfit. Ei osaleks ühteski virtuaalses grupis. Ei ühtegi blogipostitust ega Youtube'i videot. Kuidas see tunduks? Kaua peaks vastu ilma igasuguse tagasisideta (loe:kiituseta)? Olla oma mõtete, tunnete ja tegemistega päris üksi? Kui neid kellegagi jagaks, siis ainult pärissuhtluse käigus, mitte chat'is. Telefon või videokõne, olgu – aga kuidas oleks päriselt rääkida? Kas meil on kedagi, kellega julgeks ja... kas me oskame?