Tarun Gidwani: testosteroon, mis tegudele sa neid mehi ometi sunnid?

Foto: PantherMedia / Scanpix

Võib-olla on meheliku agressiivsuse põhjus munandites. Lõppeks teeb testosterooni süstimine lisaks inimliigi isasesindajatele ju vähemalt mingil määral agressiivsemaks ka isaseid šimpanse ja teisi ahve, kirjutab Tarun Gidwani Feministeeriumis avaldatud loos. 

Kas pole siis võimalik, et soolistatud vägivald kõikjal meie ümber on inimkehade ehituse süü? Viimasel ajal kirjutatakse palju selliseid apologeetilisi tekste, milles küsitakse, kas meestele omane agressiivsus pole mitte bioloogiline – või vähemalt osaliselt bioloogiline – probleem.

Vanad trikid

Aga ei ole. Patriarhaat on alati üritanud tähelepanu sotsiaalsetelt struktuuridelt kõrvale, inimkehale juhtides end vastutusest vabastada. Kui ühiskonna äärealadele surutud inimesed põhjendatult protesteerivad, tembeldatakse nende tunded sageli hormonaalseteks. Naiste õigustatud, spontaanseid ja rahutuid pahameeleväljendusi püütakse tihtilugu selgitada hormoonide mõjuga, nägemata neis adekvaatset reaktsiooni ühiskonnas valitsevale olukorrale. See on vana nipp – leida mõni aineline nähtus, mis ilmneb rööpselt talumatu käitumisega, ja öelda, et taolist käitumist põhjustab just too aineline nähtus. Kui vihatunde tajumisega kaasneb teatud hormooni-kokteili nõristamine, võib viha põhjuse laisalt sellele kokteilile redutseerida. Tegemist on klassikalise arutlusveaga – segamini aetakse põhjus ja pelk seos. Peamiseks probleemiks on asjaolu, et see varjutab otsekohe ühiskondlikud põhjused, mis nähtust soodustada võisid.

Vaja on kannatlikku ja eelarvamustevaba uurimist

Sama strateegiat kasutatakse ka sellise meheliku agressiivsuse selgitamiseks, mida võivad ajendada ühiskondlikud alluvusstruktuurid, ajades süü testosterooni kaela. Esimest probleemi taolise lähenemise juures on lihtne näha: vahetut seost mõne bioloogilise nähtuse ja mis tahes ühiskondliku käitumise vahel on peaaegu võimatu tuvastada. See ei ole mitte kunagi nii sirgjooneline. Teiseks: välised ühiskondlikud olud on vorminud kõike «kehalist» ning samal ajal on kehalised struktuurid kujundanud väliseid ühiskondlikke tingimusi. Väljaselgitamine, mis põhjustab mida, nõuab kannatlikku ja eelarvamustevaba teaduslikku uurimist. Just sellepärast mõtlesin hiljuti, märgates veebiarutelu küsimuse üle, kas meeste seksuaalset agressiivsust põhjustab testosteroon, et sellest järeldusahelast on puudu mitu kriitilise tähtsusega etappi. Ei saa ju see asi nii lihtne olla. Niisiis asusin kiiresti otsima, mida on selle kohta öelda neurobioloog Robert Sapolskyl, kelle seisukohti ma üldiselt hindan. Temalt ilmus hiljuti raamat pealkirjaga «Käitumisest: inimloomuse paremate ja halvemate külgede bioloogilised alused» («Behave: The Biology of Humans at Our Best and Worst»). See on iselaadne valimik värskeid, nüüdisaegseid bioloogilisi selgitusi inimeste käitumisele.

Tuleb välja, et testosteroonil on agressiivsusega parimal juhul nõrk seos. Kindlasti ei ole see ainus, mis agressiivsust tekitab. Isasisendi – meessoost inimese – munandite kirurgiline eemaldamine ei kaotaks agressiivset käitumist. Kui mees on eelneva elu vältel olnud agressiivne, jätkub tema agressiivsus ka siis, kui väljutate tema organismist kogu testosterooni. Seega pole testosteroon ilmselt peasüüdlane. Mingil määral too kurikuulus hormoon siiski suurendab agressiivsust. Kui pumpaksite ahvide hierarhilises kogukonnas keskmisel pulgal asuva isaslooma kehasse piisavalt palju testosterooni, näeksite, et too isend hakkab temast madalamal ühiskondlikul pulgal paiknevate ahvide suhtes käituma varasemast agressiivsemalt.

Meil on vahendid ebavõrdsuse lammutamiseks olemas

Mõelgem nüüd sellele kitsendusele: miks käitub testosterooni saanud ahv agressiivselt just temast madalama ühiskondliku järgu esindajatega? Miks mitte kõrgemal paiknevate, domineerivate ahvidega? Loomulikult pole tol elukal selleks julgust. Märksa mugavam on valada agressioon välja domineeritavatele, mitte võimul olevatele liigikaaslastele. Ja selles pole midagi eriliselt bioloogilist; ahvide kogukonnad lihtsalt on sellise ülesehitusega. Ühiskonna ülesehitus määrab selle, kes kuulub millisesse ühiskonnarühma, nagu ka selle, kelle peale valatakse välja testosteroonitekkeline agressioon. Ühiskonna ülesehitus tingib sellegi, et inimeste mehelik agressiivsus on suunatud just naistele, transsoolistele ja seksuaalvähemustele. Otsus suunata agressioon teatud rühmade vastu ei sünni tühja koha pealt; seda mahitavad eelnevalt kehtestunud domineerimis- ja võimudünaamikad, mida me oma ühiskondades pidevalt sarrustame. Ja ehkki on võimalik, et ahvidel puuduvad sellise ülesehituse lammutamiseks vajalikud vahendid, on meil need kahtlemata olemas.

Me premeerime agressiivsust

Teiseks olgu esile tõstetud kõige olulisem nüanss: testosteroon ei põhjusta agressiivsust. Selle põhjal, mida too hormoon ahvidega teeb, lihtsalt ei saa vastavat järeldust teha. Mida ma sellega silmas pean? Vaadakem, mis juhtub, kui testosteroonieksperimentidesse hõlmatud katsealustevalimi ühiskondlikku ülesehitust veidi moduleerida.

Zürichi ülikooli uurijad Christoph Eisenegger ja Ernst Fehr viisid 20 inimesega läbi elegantse katse, mida Sapolsky samas raamatus kirjeldab. Katsealustele anti mänguline ülesanne, mille raames nad pidid otsustama, kuidas jagada raha enda ja teise mängija vahel. Teisel mängijal oli võimalus talle pakutav osa vastu võtta või sellest lihtsalt keelduda. Kui teine mängija keeldus, ei saanud kumbki katsealune midagi. Kogu kirjeldatud stsenaarium oli lavastatud nii, et keeldumine kujutas endast plekki mängija mainele. Mäng jätkus üha uute mängijatega, kusjuures iga mängija tehingusobitamismaine kandus järgmistesse mängudesse üle. Sisuliselt sõltub selles stsenaariumis kogu teie ühiskondlik staatus ja maine võimalikult heast õiglustajust – kui jagate raha õiglaselt, on teie maine hea.

Manustagem katsealustele nüüd arvestatav annus testosterooni. Mis juhtub? Kirjeldatud stsenaariumis hakkasid kõrgema testosteroonitasemega mängijad tegema lahkemaid pakkumisi! Nad jaotasid raha teise mängija suhtes hoolivamal, lahkemal moel. Millega seda selgitada? Kas testosteroon ei pidanud ahvide matšolikku agressiivsust mitte suurendama?

Kaalul on positsioon

Tuleb välja, et ilmselt mitte. Katse katse järel annab üha veenvamalt mõista, et testosteroon ei suurenda mitte agressiivset käitumist, vaid sellist käitumist, mis aitab tugevdada või säilitada ühiskondlikku positsiooni. Asjaolu, et ahvide maailmas aitab just agressiivne käitumine ühiskondlikku staatust hoida, on kokkusattumus. Nii juhtubki, et lisatestosterooniannus võimendab agressiivset käitumist.

Juhtumisi on ka meie, inimeste, maailmas, on agressiivne käitumine see, mida premeeritakse ühiskondliku staatuse säilitamise või kõrgendamisega. Sapolsky kirjutab selle kohta: «Meie meeste toimepandud vägivallast läbi imbunud maailmas ei ole probleem selles, et testosteroon võib suurendada agressiivsuse määra. Probleem on selles, kui sageli me premeerime agressiivsust.» See tähendab, et õigesti üles ehitatud ühiskonnas soodustaks kõrge testosteroonitase mitte agressiivsust, vaid lahkust, heldust ja abivalmidust. Seega ei johtu mehelik agressiivsus mitte sellest, mida hormoonid inimesi tegema sunnivad, vaid viisist, kuidas me oleme oma ühiskonna üles ehitanud. Veelgi enam – see sõltub väärtusest, mida me agressiivsele käitumisele omistame. Nii irdub vastutus taolise käitumise eest kehast ja paigutub võimu ja domineerimise struktuuridesse, kus on selle õige koht. Muule pole õigustust.