Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/04/19/561250t1hb0fd.jpg)
Kui me näeme nutvat last või kedagi, kes on eksinud, või kui me näeme, et kedagi kiusatakse, kas me aitame? Kas ligimese aitamisel on kindlad kriteeriumid, millal ja kuidas tuleb reageerida? Või peaks igaüks iseendaga tegelema ja mitte tähele panema? Kust algab kodanikukohuse piir ligimese abistamisel ning kus see lõppeb?
Mõni nädal tagasi palus minu vanem poeg, et aitaksin teda. Poiss oli küla pealt leidnud uue sõbra. Sõbra ema olla aga üritanud end üles puua ja laps otsivat nüüd oma ema mööda metsa taga. Kuna olime abikaasaga sel hetkel kodust eemal, ütlesin lapsele, et ta oleks koos sõbraga ning mänguplatsilt kaugele ei läheks. Peas ilmestus samal hetkel tõepoolest pilt ülespoodud naisterahvast ning teda leidnud lastest. Õõvastav.
Kui koju jõudsime, nägime teel kõnealuse naisterahva elukaaslast. Küsisime, kas ta vajab abi ning andsime mehele oma telefoninumbri. Lubasime, et vajades mistahes abi, võib meile helistada. Mees helistaski meile mõne tunni möödudes ning palus, et sõidaksime ühte suvilasse, kus naine ehk olla võiks.
Naist seal polnud ning tee peal jutustas mees pikalt ja laialt nende perekondlikust ja erinevast kultuuritaustast, erimeelsustest ja sellest, et kodus kasvab kaks väikest last ja naine on varemgi endalt elu võtta tahtnud.
Tolle õhtu kohta oli kellaaeg juba hiline. Otsustasime abikaasaga politseid teavitada ning meie poolt asi lõpetatuks lugeda. Rohkem polnud meil võimalik aidata.
Järgmisel hommikul läksin mina välisreisile, kuid enne veel pidasin vajalikuks uurida, kas naisterahvas on ehk koju jõudnud. Helistasin lennujaamast abi palunud mehele, kes aga oli murest murtud ning teatas, et tuleb just politseist, kus käis tegemas avaldust naise kadumise kohta.
Mina lendasin välisreisile ning mõtlesin veel vaid murega selle pere peale ning lootsin südamest, et ehk asjad siiski lahenevad. Ehk tuleb see naine koju. Teda ootavad seal ju kaks väikest last ning muretsev elukaaslane. Ehk leiab see naine hingerahu ja jõudu oma eluga edasi minna.
Mõtlesin selle naise peale ja tema väikeste laste peale. Mõtlesin oma murede peale ja kõigi vähem või rohkem keerulistele hetkedele oma elus.
Ka mina tean, kui raske vahel võib olla ning kuidas me kõik vahel unustame, et see, mida kogevad praegu meie väikesed lapsed, mõjutab neid terve elu. Hoidusin äsja juhtunut analüüsimast ning teadvustasin endale, et meie tegime kõik, mis oli meie võimuses.
Järgmisel päeval aga oli naine koju saabunud ning seadis nüüd sammud koos oma elukaaslasega meie kodu ukse taha. Minu abikaasa sai kuulda, kuivõrd on tema naine agressiivne ning topib oma nina teiste asjadesse ja üleüldse oleme me valelikud ja ebaviisakad inimesed.
Kogemus missugune! Kas oma poja abipalvele oleksin pidanud vastama tõrjuvalt? Kas enesetappu üritav väikelaste ema oleks pidanud meid külmaks jätma? Kas muretseva elukaaslase palvele teda oma võimaluste piires aidata oleksime pidanud eitavalt vastama?
Tõepoolest, ka politsei küsis: «Aga mida te meilt ootate?»
«Mina ei sea teile ootusi, vaid täidan kodanikukohust ja teavitan teid probleemist, mida ma ise lahendada ei saa,» oli minu vastus.
Tol õhtul tegutsesin ma intuitsioonist. Abikaasa samuti. Kui keegi palub abi, tuleb seda osutada nii, kuidas saad ja oskad. Sel hetkel ei mõtle me sellele, mida keegi meist hiljem mõelda võib või kuidas meie tegutsemist hinnatakse. Kui asjasse on segatud ka lapsed, tuleb lihtsalt tegutseda.
Mis selles peres tol korral juhtus, ei saa ega tahagi mina enam teada. Küla vahel leidus inimesi, kes tol õhtul muigasid ja teadsid, et tegemist pole esimese korraga seal peres. Minu jaoks oli see esimene kord.
Siinkohal meenub vaid lugu karjapoisist, kes igavusest külarahvast appi kutsus, et hunt on lambakarjas. Nii mitu korda järjest. Kui siis hunt ühel päeval tõepoolset karja kallal oli, ei tulnud enam keegi appi ja lambad olidki Looja karjas...
Kirjuta ja võida auhindu! Hea lugeja, kui Sul on mõnel olulisel teemal mõtteid, mida soovid teistega jagada, või on jutustada oma huvitav lugu, siis ootame neid aadressil naine@postimees.ee. Paremaid kirjutajaid premeerime erinevate iluauhindadega. Cathy saab sel korral Avoni Advance Techniques pähejäetava juuksehoolduse Lotus Shield tehnoloogiaga.