Kui ema petab isa

Foto: Panther Media/Scanpix

«Ema ja isa on koos elanud noorest peale. Tundub, et päris õnnelikult, vähemalt siiamaani. Nüüd on siis olukord, kus ma olen peaaegu kindel, et ema petab isa,» kurdab nõutu noor Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Ema on kena keskealine naine ja isa lihtsalt vananev mees. Ema käib trennis, hoolitseb enda eest, talle meeldib aktiivsemat elu elada, isa seevastu on nagu mehed ikka – kõige mõnusam puhkus on kodus diivanil teleka ees. Pööre tuli mõne aasta eest, kui ema «otsustas saledaks saada» ja hakkas trenni tegema. Seoses sellega tuli talle 100 protsenti elurõõmu juurde.

Otseselt ma küll seda ta käest küsinud ei ole ja ma ei tea, kas ma tahaksin oma õlgadel seda koormat kanda, aga tean, et ema suhtleb tööalaselt väga palju ühe mehega. Ta on mulle rääkinud, et nad arutavad omavahel pereasju, olen kuulnud selle mehe naisest (kes on laisk ja lohakas, armastust neil ei ole, nagu ikka…). Olen kuulnud ema seda meest kiitmas (kuidas tema saab kohe kõikide asjadega nii hästi ja kiiresti hakkama, meie isa aga mitte). Jõulude ajal laekus emale selle mehe poolt üks kingitus. Tundub, et sõbrapäevaks kingib ema talle ühe asja. Lisaks käitub ema seltskonnas isa halvustavalt ja nii edasi. Selge see, et nende vahel on midagi.

Nüüd ma olengi siin kurb ja nõutu ning ei tea, mida edasi ette võtta. Kas küsida ema käest otse, et mis toimub või pole see siiski arukas mõte? Kui ta mulle ausalt vastab, et jah, mis siis mina küll edasi tegema pean? Kuidas ma peaks isale otsa vaatama?

Tegelikult tundub mulle, et ema on minu valinud omale n-ö usaldusisikuks. Järeldan seda teatud lausete ja olukordade põhjal. Seega hävitaks ma ka ema usalduse enda vastu teema liigse torkimisega.

Isast veel nii palju, et ega ta päris rumal ka pole. Tundub, et ta nagu midagi aimab või teab, aga ilmselt pole tal mingeid tõendeid. Armukade on ta küll.» 

Vastab pereterapeut, Gordoni Perekooli koolitaja Pille Murrik:

«Paistab, et elad suure paine all. Hinge pugenud kahtlused kasvavad üle mureks, et asjade senise kulu puhul pole kaugel hetk, kus vanemate vahel võib puhkeda tõsine kriis. Näid olevat hirmul vanemate võimaliku lahkumineku ees. Lapsed püüavad sageli sellist olukorda ära hoida, kuid paraku pole see nende võimuses. Paarisuhe on kahe täiskasvanu vaheline koostöö ja kumbki vastutab võrdselt selle õnnestumise eest. Keegi teine ei saa kedagi päästa. 

Tahaksid teada, kuidas asjad on, samas kardad kuulda, et emal võibki kõrvalsuhe (mõttes) olla, sest selline teave teeks sinust automaatselt saladuse teadja ning see hakkaks kahjustama sinu suhet isaga. 

Raske on nõu anda, sest protsesside mõjutamine pole sinu võimuses. Kuid on siiski paar asja, millest võiks ehk olemasoleva reaalsuse aktsepteerimisel tuge olla. 

1. Oled juba teadvustanud, et su ema pole rahul oma paarisuhtega. Oled peaaegu aktsepteerinud ohu ja võimaluse, et vanemate suhe ei pruugi püsima jääda. Edasi jääb mõelda ja võib-olla usaldusväärse sõbraga lahti rääkida, mida see sinu jaoks tähendaks ja kaasa tooks.

2. Emale võiks oma muret väljendada umbes järgnevalt: «Ema, ma olen mures. Märkan, kui oluliseks on ... sulle saanud ja ma kardan, et ühel päeval lähed sa isa juurest lihtsalt ära.»

Sellele võib järgneda muidugi avameelne vastus. Oled sa selleks valmis? Või ütled, et ei taha teada, kui kaugele nende suhe läinud on, küsid vaid, kas neil isaga annaks veel midagi teha oma suhte päästmiseks. 

3. Lapsevanemale usaldusisikuks olemine on igale lapsele liigne koormus. Vanemad ei taju, kuidas nad lapse oma suhte vahele tõmbavad. Sina seda märganuna saad aga emale öelda, et tahad sellest rollist vabaneda. Saad paluda sulle mitte kurta isa üle ega rääkida tollest teisest mehest. Ja koos võiksite leida, millest te omavahel räägite ja mille kaudu omavahelist suhet loote. 

Mina-keeles võiks sõnum emale kõlada umbes nii: «Ema, ma märkasin, et kuigi mulle meeldib, et usaldad mind, on see minu jaoks muutunud raskeks ja ebamugavaks. Minu jaoks olete te isaga mõlemad olulised ja ma ei tahaks kummagi suhtes olla kohtumõistja. Ma ei tahaks enam kuulda seda, kuidas sa isaga rahul pole või kui tore su sõber on. Ma tahaks sinuga rääkida millestki muust.»

4. Ja isalegi võiks oma murest rääkida: «Isa,ma olen tõsises mures. Minu meelest eemaldute te emaga teineteisest. Ma hoolin teist mõlemast ja ootan, et sa ei laseks asjadel lihtsalt isevooluteed minna. Ma kardan, et diivanil lesides ja armukadetsedes võid sa emast mingil hetkel ilma jääda. Ma tahaks, et sa võtaks midagi ette teie suhte parandamiseks, kui sa tõesti temast hoolid.»

Sinust ei sõltu, kuidas neil läheb, kuid sinu tähelepanekutest ja tunnetest teadasaamine võib aidata neil teadvustada olukorra tõsidust (võib-olla polegi ohtlik, äkki emal ongi lihtsalt sõber?) ning otsida lahendusi või abi. 

Inimesed võivad küpseda erinevates suundades ja erineva tempoga, tahta hoopis erinevaid eluviise ja tavasid ning kui koos olles ollakse õnnetumad kui omaette, on parem oma tee valida. Kui aga ollakse harjunud suhtlema lapsevanemana, siis peale laste suurekssirgumist ja iseseisvumist tuleb taas teineteist avastada ning kui suhtes on alles jäänud piisavalt vundamenti, saab sellele uued omavahelised suhted rajada. 

Sinul on tähtis teada, et sina ei saa nende heaolu eest kuidagi vastutada ega midagi ära hoida. Saad neid lihtsalt armastada.»