Jüri Pino netisuhtlusest: sihuke romantika käib üle pea!

Jüri Pino. Foto: Priit Simson/Postimees

Kolumnist Jüri Pino kirjutab Õpetajate Lehes sotsiaalmeedia mõjust suhetele ning märgib, et päriselus ükskõiksed või suisa tõrjuvad isikud ajavad üle interneti «sihukesi jutte, et kuku pikali».
 

Pole vist mõtet teeselda, et olen veel 17 ja kirjutan lõpukirjandit. Niikuinii ei tule välja. Aga selle mõtiskluse ajendas siiski kirjanditeema.

Vanamoelisuse märk – suhtuda igasugusesse uude leiutisse sügava halvasti varjatud umbusuga. Et niikuinii läheb üle. Praegu vaimustute ja räägite, kuidas see maailma muudab, aga vaatame paari aasta pärast. Mängitakse natuke, tüdinetakse, saadakse aru, et ega õieti olegi vaja.

Looda sa. Ludiidi haige unistus, ei enamat. Kui selja taha vaadata, paistab karjade viisi väärumbusaldusi. Arvuti, mobiil, interneedus kargavad kohe näkku ja teevad hää-hää! Nooh... kas ikka inimesed tahavad igal pool kättesaadavad olla... kas nad usaldavad asju, mis ei ole paberil...

Jah, muidugi, ei ole vaja rohkem irvitada. Jah, suhtlusvõrgustikud, blogid. Sotsiaalmeedia. Varsti on kõik arvutis. Uudised, inimesed, raamatud. See viimane tundub olevat pea viimane endisaja kants... aga sellestki saadakse jagu.

Inimesed ju juba on. Aga räägiks neist natuke hiljem, võtaks raamatud ette. Selles on midagi sarnast, kui me mõlemad kaome arvutisse. Ütles vist juba tark ja salakaval Machiavelli, et tema parimad sõbrad on raamatud.

Me mõlemad kaome arvutisse

Tulevad e-postkasti näiteks pakkumised, et saadaval on e-raamatud. E-luger, nagu keegi juba moodsa sõna leiutanud. Ja pajatatakse mingist tahvelarvutist. Olemata kumbagi oma silmaga näinud, käega katsunud, tahaksin ikkagi põrnitada ja öelda: võeh. Ning veel hästi palju oleks öelda.

Näiteks, et võrreldes praeguse lä-pakaga ikka väga passiivne asjandus, millega saab küll needuses surfata ja lugeda, aga kuidas ise midagi teha, on segane. Kus on klaviatuur, ah? Mingi puutetundlik on esilekutsutav.

Selline n-ö arvuti on analfabeetidele, kes peavad vaatama, millisele klahvile toksavad, aga kümnesõrmemeestele on see mänguasi. Kui sa klahvidele vaatama ei pea, tunned nimelt sõrmedega, kuhu vajutad.

Ah, niikuinii võib arvata, et varem-hiljem oma sõnu süüakse. Siiski, kuni seda teinud pole, võtaks veel vinguda. Olgu, kohutavalt mugav on kanda kaasas sadu raamatuid, mis kõik kaaluvad kokku nii kilo.

Akusid laadida ikka saab. Ülepea, pole hullu, küll õpib ka niimoodi lugema, et ei saa näpu vahel lehti sirr! lasta, et vaadata, kuidas see paarkümmend lehte tagasi oli, vaid peab ekraani näperdama. Kõigega harjub.

Kaotsi läheb midagi muud. Kaotsi läheb võimalus tajuda raamatut enamate meeltega kui paljas silmameel. Meil on neid meeli ju veel neli.

Mina mäletan, kuidas raamatukogu lõhnab. Raamatutel on ju lõhn, igaühel erinev. Vana raamat lõhnab täiesti teistmoodi. Lõhn ripub paberi sordist – nimetus pulp fiction ju sellest tulebki, et on omapärane lehk ja kiiresti kolletuv paber.

Raamatud kaaluvad erinevalt. Suur ja raske lubab pikemat lusti kui õhuke. Vahel, kui pea paks, on nii mõnus võtta paks natuke igav raamat, keerata ennast teki sisse ja saata maailm põrgu.

Raamatud teevad isegi erinevat häält, mõne lehed käivad sirr!, teisel lopa-lopa. No ja muidugi näevad nad erinevad välja, kollakas päevinäinud paber, narmendav köide näitab, et see on kellelegi väga meeldinud.

Raamatut maitsta pole proovinud, aga... ei, see siiski ei sobi. Ehk siis, me tajume hoopis rohkemat kui pelgalt rittaseatud sõnu ja saame, arvatavasti, ka rohkemad mälestused. Millest oleks ju kahju loobuda. Võib-olla.

Päris inimene pelutab

Mõnevõrra ootamatult, aga ometi loogiliselt viib see jutt uitama. Vaadake, sama võib juhtuda inimestega. Kuidas me suuresti juba suhtleme – üle needuse. Tvitrid, feisspukid, mis veel. Mis on samamoodi vaid ekraan ja sõnad. Vahel pilt. Jällegi, ainult nähakse, kusjuures mitte inimest, vaid ainult tema juttu. Asja hea külg on, et kirjaoskus ei lähe kaotsi. Aga midagi muud...

Mis siis, kui teistmoodi kui üle arvuti enam ei osatagi, või kui, siis halvasti? Et läheb meelest – inimene on enamat kui ekraanile ilmuvad sõnad. Et inimest saab kuulda, haista, katsuda, maitsta ja, alguseks, elusast peast näha.

Mina ei tea, mina olen juba vana ja seega võrgusuhtluses suht algaja. Aga targemad on pajatanud kummalistest juhtumitest. Elusast peast ükskõiksed või suisa tõrjuvad isikud ajavad üle neti sihukesi jutte, et kuku pikali. Ja tundub, et neil on tõsi taga.

Enam-vähem avaldavad tundeid ja jagavad unistusi. Sihuke romantika käib üle pea. Tegu pole pimesi netitutvusega, vaid muidu teretuttavad muutuvad netis sõpradeks ja armastajateks. Hea julge lorada, sest juhe on vahel.

Reaalsuses aga on vakka. Mömm. Kusjuures tundub, sellepärast, et nad ei oska. Ei suudagi ette kujutada, kuidas tajuda teist kõigi viie ja jupikese kuuenda meelega. Arvutist piisab. Päris inimene on pelutav. Liigutab. Lõhnab. Kõlab. On soe. Võtab ruumi. Ei-ei. Ebakindel. Ebaturvaline. Ruttu sotsiaalmeediasse tagasi, ise virtuaalselt teiste virtuaalsetega suhtlema.

Ja mis saab siis, kui me elusast peast enam ei oskagi...

Vast ikka nii hulluks ei lähe.