/nginx/o/2010/10/18/451422t1h677b.jpg)
Eestis inimkaubanduse ohvreid abistava mittetulundusühingu Living for Tomorrow andmetel on Eestis jätkuvalt palju neid inimesi, kes välismaale tööle meelitamisega pettuse ohvriks langevad.
Inimkaubanduse ohvrite abiliin saab kümneid kõnesid kuus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Neid juhtumeid on jätkuvalt väga palju. Võib-olla on see tingitud sellest, et inimesed julgevad nüüd rohkem esile astuda ja oma kogemusest rääkida, seega nüüd lihtsalt näeme neid rohkem,» arutles mittetulundusühingu juhataja Sirle Blumberg.
«Teisalt me ei näe, et petmisi ja libakuulutusi ka väheneks,» lisas ta. «Näiteks, kes oskaks arvata, et lapsehoidjaks töölevõtmise taga on pettus? Oleme näinud ka pabereid-lepinguid, kus kogenematule esialgu tundubki, et kõik dokumendid on korras. Aga professionaalne pilk näeb ära, et selle taga ei ole korralikku tööd.»
Märtsikuus sai Living for Tomorrow nõustamistelefonile 71 kõnet. «See on suur hulk ja neist kolmveerand olid problemaatilised juhtumid ehk mitte ainult info andmine, vaid oli näha, et juba on inimest petetud või asi läheneb sellele,» sõnas Blumberg. Kergemateks juhtumiteks loeb ta neid kõnesid, kus inimene enne välismaale tööle minemist nii-öelda pinda sondeerib ja infot kogub.
Eelmisel aastal tehti nõustamisliinile kokku 643 kõnet. Keskmiselt helistatakse 50 korda kuus, rohkem kõnesid tuleb kevaditi, mil aktiviseeruvad suvised tööotsijad, ning sügiseti. Näiteks mullu oktoobris võeti vastu 93 kõnet.
«Teeme infopäevi, räägime, kirjutame, aga ma ei tea, milles asi - inimesed haaravad igasugustest võimalustest kinni, lähevad välismaale ega kontrolli enne, kuid hiljem on suures hädas,» laiutas Blumberg käsi.
«Julgustan, et ükskõik kuivõrd tööandja kiirustab tööle hakkama, ikkagi tasub enne kontrollida lepingut ja kui seda ei anta, ei tasu üldse välismaale minnagi,» lausus ta.
«Arvan, et tegu on haavatud rühmaga – võib-olla kannatavad nad suurte võlakoormate all ja tegutsevad siis esimest lootusekiirt leides kiiresti. Samuti noored – neil on rohkem hulljulgust, kogenematust, ka inimeste usaldamist rohkem. Sageli nad ei kujuta ettegi, et mõni nüanss lepingus muutub saatuslikuks,» selgitas Blumberg.
Blumbergi sõnul on ohumärgid, kui tööandja kipub tööle sõiduga väga kiirustama, kui lepingut ei ole või selles pole konkreetselt kirjas ametinimetust, tööülesandeid ja -kohta. Samuti on kahtlane, kui lihtsa töö eest pakutakse kolossaalset palka, tasuta elamist ja kõikvõimalikke muid soodustusi.
Riskigrupiks, kes pettuste ohvriks enam satuvad, nimetab Blumberg eelkõige töötuid, võlgades inimesi, aga ka noori. «Näiteks värskelt kooli lõpetanud või kutsekoolis õppijad otsivad suveks tööd. Või ka lõpetamata haridusega, töökogemust on vähe,» selgitas ta.
Inimkaubitsejate fantaasia on suur ning nende kuulutuste ampluaa väga lai. «Otsitakse tavalisi lihttöötajaid alates koristajast kuni mõninga oskustöötaja, näiteks ehitajani. Noortele poistele pakutakse väiksemaid ehitustöid, samuti maasikakorjamised, tüdrukutele tantsimist, eriti populaarne on baaritöö. Oleme ka koduabilise ameti puhul täheldanud, et nendega on väga vähe lepinguid, mis selgelt välja tooksid, mis töö see sisuliselt on.»
Kolm liiki inimkaubandust
Blumbergi sõnul on Eesti inimeste puhul näha peamisel kolme sorti inimkaubandust: tööjõu ärakasutamine, prostitutsioon ning fiktiivabielud.
Esimesel puhul haaravad inimesed kinni tööpakkumistest, mille tingimused ei vasta algul lubatule. «Suvehooaeg on tulemas, praegu on massiliselt kuulutusi ja peab väga ettevaatlik olema,» hoiatas Blumberg. «Paraku näeme, et palju on selliseid kuulutusi, mis ei vasta tõele – töökohta pole üldse olemaski, selle taga on midagi muud või on töö mitmeid kordi raskem ja väga rasketes tingimustes.»
Prostitutsiooni kaasatakse ka mitmetel viisidel. «Tihti on need suhteliselt peidetud – näiteks töö baaris, tantsijatena ja oskust pole tarvis. Neid asju peaks enne läbi mõtlema,» soovitas Blumberg. «Kui oled paberitega tantsija, siis nemad ilmselt leiavad ka head agentuurid, et tõesti tantsida.»
Seksorjadeks sattumise lood on kõige tõsisemad. «Need lood tulevad välja pikema perioodi puhul. Me võime kahtlustada-arvata, oleme tüdrukuid kuulnud või kuulutusi näinud, kuid kindlalt ei tea. Näiteks, kui töö on Itaalias klientidega istumine ja rääkimine, kuigi naised ei valda itaalia keelt - mida nad seal siis räägivad?»
«Need lood lähevad kiiresti üle politsei menetlusse. Meie roll on siis tüdrukuid välismaalt tagasi tuua, pakkuda neile varjupaika ja nõustamist,» selgitas Blumberg.
Fiktiivabielude sõlmimiseks võidakse neiud kutsuda tööle, näiteks kas või Küprosele. «Kui tüdrukud jõuavad kohale, siis teatatakse, et töö ongi abielluda, sunnitakse ähvarduste teel abielluma. Aga vahel on ka selline avatud kuulutus - neiu teab, et läheb abielluma, kuid siis tuleks ka mõelda, millised võimalused on sellest välja saada. Seda võimalust aga ei pruugigi tulla.»