Veebikontsaabel: sekkuda tuleb enne, kui kiusamisest saab kellegi surmaotsus

Foto: Panther Media/Scanpix

Viimastel aastatel on Eestis ja mujalgi lumepallina veerema läinud noorte enesetappude temaatika, mis hõlmab enesevigastusi, «Sinivaala» sarnaseid mänge ja paraku ka traagilisi tagajärgi, surmajuhtumeid, kirjutab veebikonstaabel Maarja Punak lastekaitse liidu ajakirjas Märka Last.

Selles valguses on veebikonstaablite viimane tööaasta olnud märgiline, sest mitmed noored on ise teatanud meile soovist end pideva kiusu tõttu ära tappa. Sagenenud on ka juhtumid, kus ühed noorukid põgenevad kodust, ähvardades endale viga teha, ning teised jagavad veebis otsepilti enda lõikumisest.

Mõneti on sellise trendi taga fakt, et küberkiusamine muutub aina jõhkramaks. Ähvardajad ei dikteeri, et «kui kooli tuled, saad peksa», vaid nõuavad üha enam, et «tee maailmale teene ja tapa end ise ära». Nii on see paraku ka mujal maailmas, et sotsiaalmeedias pilatakse kõike ja kõiki. Eestis tehakse seda nii YouTube’is, Snapchatis, Facebook Live’is kui ka sellistes uutes äppides nagu Sarahah ja Periscope. Naeruvääristamine, solvamine, üleseksualiseerimine, eluohtlike trikkide tegemine, loomade piinamine on kõik see, mida tehakse paljuski laikide ja vaatajanumbrite saamiseks. Selline käitumine ei ole küll omane enamikule sotsiaalmeedia kasutajatest, kuid see vähemus, kes taolist käitumist tolereerib, on lärmakas.

Mõni läheb veel kaugemalegi. Näiteks tuntud youtuber Logan käis Jaapani enesetapjate metsas ja sattuski juhtumisi peale ühele inimesele, kes oli end üles poonud. Pikalt mõtlemata leidis kogu tema tiim, et sellise leiu avalik jagamine teiste sotsiaalmeedia kasutajatega on igati normaalne. Video kogus miljon vaatamist, enne kui Logan ise selle eemaldas.

USA lapsevanemad keelavad oma lastel Logani kanalit jälgida ja kritiseerivad YouTube’i, et kanal ei tsenseerinud videot kuue tunni vältel, mil see üleval rippus. Lapsevanemad on endast väljas, sest nad ei tea õigupoolest, kas ja kuidas 10-aastasele enesetapu teemat avada. Ja isegi kui YouTube looks süsteemi, mis tunneb videopildilt alati surnud inimese ära ning keelab sellise video postitamise, ei lahenda see siiski probleemi ennast. Ikka jääb küsimus, miks peaks inimene üldse minema nii kaugele, et enda vigastamise või tapmise kaudu tähelepanu saada.

Samamoodi tekitavad muret filmimaailma uued suunad. Teist hooaega alustav Netflixi seriaal «13 Reasons Why» ei ole ületanud Eestis uudiskünnist, kuigi on sisult märgilise tähtsusega. Peategelaseks on suitsiidne teismeline, kes otsustab end tappa ja teatada selle põhjustest neile, kes mängisid selles tema arvates mingit osa. Seriaal on maailmas kaasa toonud traagilisi juhtumeid ning muretsema paneb see, et Eesti nooredki on seda vaadanud ilma, et kaasneks võimalus nähtu üle kellegagi adekvaatselt arutada.

Tehnoloogiast võib olla abi sobimatu sisu kiireks eemaldamiseks internetist, kuid palju suurem osa positiivse muutuse saavutamisel on meie inimestel endal. Kui «Kättemaksukontori» üks osa keskendub enesetappudele ja räägib Kuldsest Liblikast, ei tohiks sari kaasa tuua uusi murelapsi, vaid peaks pakkuma positiivseid lahendusi. Kui kohalikud youtuber’id üksteisest räägivad, ei tohiks solvanguid pungil videolahing lõppeda süüteoteate esitamisega politseile, vaid nad võiksid peene ja pehme ärapanemisega pakkuda konkurentsi stand-up-koomikutele.

Iga inimese võimuses on aidata kaasa küberkiusamise vähendamisele: kui keegi käitub sobimatult, saab ta blokeerida. Kui anonüümses keskkonnas ei peeta reeglitest kinni, siis tuleb sealt lahkuda. Kui me ei laigi looma piinamise videot, siis väheneb kellelgi motivatsioon üldse midagi sellist salvestada. Kui me ei jaga klippe, milles alandatakse teisi inimesi, siis ehk jäävad needki teod tegemata. Ja kui märkame, et kedagi kiusatakse, ei tohi me jääda ükskõikseks, vaid peame sekkuma enne, kui kiusamisest saab kellegi surmaotsus.