/nginx/o/2021/09/26/14095012t1hd7db.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/02/06/7549311t1h9212.jpg)
Rubriigis «Õiguse kaalukojast» kirjutab 1931. aasta 15. veebruari Abieluleht pealkirja «Armastus ja seitsmes käsk» all huvitavast draamast, mis toimunud Tallinna kohtus.
Kurioosne kohtudraama aastast 1931: armuvalus mees lasi Kadrioru pargis suudluste ajal rahakoti pihta panna
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oli ilus see õhtu, mil pealinna poiss Paul jalutas Kadriorus üksinda kui isahunt küünlakuu ööl. Eelsügisesel sügavsinises taevas kumas kahvatu kuu, vilkusid tuhanded tähesilmad ja põlised pargipuud kohisesid nõnda vaikselt ja õrnalt, nagu laulaksivad kellelegi vaikset unelaulu.
Paul ohkas ja vaatas, vaatas sinavat taevast, vaatas kahvatut kuud ja vaatas ka neid keni neiukesi, kelle silmad pargihämaruses nii ahvatlevalt ja kutsuvalt särasid.
«Kui ilus oleks istuda ühe sellise kaunitariga kusagil puiestee pingil!» mõtles Paul, silmitsedes kadedalt neid, kes olid kahekesi.
Paul ohkas, harutledes kas maksab mõnele preilikesele «külge lüüa» või mitte.
Ent kahklemiseks polnud siiski enam aega. Sest, – jah, see, kes eemalt lähenes, oli ju tõesti preili Esther, keda Paul varem noh nii natukene tundis.
Kübar kerkis peast ja lõikas õhus kauni looga. Preili Esther naeratas, noogutas pead ja seisatas.
«Taevakene! See olete teie,» naeratas ta. «Kui ilus, et ka teid vahetevahel näeb.»
Paul rõõmustas, pakkudes Estherile oma seltsi.
«Kas tohin paluda, et istuksime kusagil?» päris ta aralt.
«Aga muidugi!» naeratas Esther uuesti. «Öö on ju nii ilus, luuleline... Patt oleks sel ööl minna koju...»
Ja nad istusid. Alul väike viisakas vahe vahel, ent siis ikka lähemal ja lähemal. Lõpuks oli Esther koguni Pauli süles, suudeldes ja kallistades teda nii kuumalt kui ehtne hispaaniatar.
Öö oli ju nii luuleline ja ilus... Ja on's ime, kui ka südames hakkasid helisema õrnemad tunded.
«Kui kuum, kui õrn ja armas oled sa, mu poiss,» sosistas Esther, ennast Paulile lähemale surudes.
«Ja sina... sina oled veel armsam...»
«Ainult täna...»
«Ei! Alati, alati oled sa armas...»
«Ei, poiss, ainult täna... praegu olen sulle armas...»
Ja tõesti. Peagi märkas Paul, kes kohtukoridoris tuttavatele pikalt ja laialt lugu seletab, et taskust on kadunud rahakott.
Kustus öö võlu ja neiu armsus. Vaid Esther võis kallistuste ajal võtta rahakoti.
Kohtus tunnistab Esther oma süü ka pisarsilmil üles. Ta nuuksub nii lootusetult, nagu laps, kellele tehtud valu. Mööda kahvatuid põski jooksevad pisarad, mis läigivad kui pärlid.
Vaja oli uusi kingi ja neiu, kellel pole mingisugust teenistust, ei suutnud võita kiusatust.
Ka Paulil näib hakkavat kahju tol õhtul nii armsast Estherist. Ta pomiseb midagi ja saadab neiule kaastundliku lohutava pilgu. Vaene tüdruk!...
Ja Estheri ei heidetagi vangitorni, kui ta kolme aasta kestel uusi kuritegusid toime ei pane, vaid peab meeles pidama seitsmenda käsu.
Paulilegi näib säärane otsus meeldivat. Sõbralikult naeratades astub ta Estheri juurde, pomiseb midagi andestusest ja lahkub siis koos neiuga, kelle silmist valgub ikka veel pisaraid.