Andra Siibak: lapsevanemad, šheering ei ole alati kheering!

Foto: Vida Press

Iga lapse jaoks on ääretult oluline tunda, et vanemad on tema üle uhked; et ta on armastatud ja hoitud. Vanemate südamlikud ja soojad sõnad on lapsele täpselt sama olulised kui kallistused ning paid, kirjutab Tartu Ülikooli meediauuringute professor Andra Siibak Lastekaitse liidu ajakirjas Märka Last.

Koduseinte vahel kasutatavad hellitavad hüüdnimed ning armsad sõnad («minu mõmmike», «väike printsess», «minu päikseke» vms) teevad reeglina lastel meele rõõmsaks ning aitavad kinnistada sooje suhteid lapse ja vanema vahel. Lood on aga hoopis teised, kui vanemate ninnunännutamine jõuab kodust väljapoole, hoomamatu sotsiaalmeedia auditooriumi ette. Eesti eelteismelistega tehtud intervjuudest selgubki, et Facebookis, oma sõprade ja eakaaslaste silme ees, ei taha enamik noori midagi kuulda sellest, et nad on vanemate pisitibud või väikesed printsessid. Ja need «nunnud» fotod, mida vanemad oma võsukestest sageli postitavad, võiksid laste arvates pigem postitamata jääda, sest neil on piinlik. Lihtsalt nii piinlik.

Tihtipeale kuuleme täiskasvanuid nurisemas, et noorte sotsiaalmeedia-käitumine on läinud üle igasuguse piiri; et nad postitavad sageli asju, mis pole hea maitse näitajaks või on miljonite silmapaaride ees jagamiseks täiesti kohatud. Hoopis vähem räägitakse aga sellest, et paljud täiskasvanud peaksid ka oma sotsiaalmeedia harjumused ja sisuloome kriitilise pilguga üle vaatama. Kusjuures eriti kriitilist meelt peaksid püüdma säilitada just lapsevanemad, sest aktiivselt laste fotosid ja nende kohta käivaid postitusi jagavatest sotsiaalmeediavanemast on saanud üks kõige negatiivsemat meediakajastust pälviv kasutajatüüp. Samas ei ole need negatiivsed kajastused eriti aidanud pidurdada vanemate postitamissoovi. Näiteks 74 protsendil USA lapsevanematest, kes uuringul osalesid, oli tutvusringkonnas mõni selline vanem, kes tegi sotsiaalmeedias nii palju lastega seonduvaid postitusi, et see ületas auditooriumi jaoks hea maitse piiri. Enamgi veel, 56 protsenti osalenutest teadis mõnda sellist lapsevanemat, kelle postitused valmistasid lapsele piinlikkust. Nii Ameerikas kui Euroopas läbi viidud küsitlustest on üheselt muu hulgas selgunud, et lapsevanemad ei ole siiani täiel määral endale teadvustanud, milline on nende roll lapse digitaalse jalajälje kujunemisloos.

Kas lapselt luba küsisid?

Eestis tehtud uuringutest nähtub, et siinsedki lapsed tahaksid nii mõnigi kord vanemaid perefotode jagamisel takistada või omada õigust seda keelata, kui nad tahavad postitustes «oma päiksekese» tegemistest pajatama hakata. Kuid nagu mujal maailmas tehtud uuringute puhul, ilmnes ka Tartu Ülikooli kommunikatsioonijuhtimise magistrandi Merike Lipu intervjuudest meie  9–13-aastaste Facebooki kasutajatega, et reeglina ei küsi vanemad laste käest neid puudutavate postituste tegemiseks nõusolekut. Enamgi veel, uuringusse kaasatud lapsevanemad leidsid üksmeelselt, et nad ei vaja laste nõusolekut, et nende kohta midagi postitada või neist fotosid jagada, sest nad teavad ise, mis nende lastele kõige parem on. Mõned vanemad küll ütlesid, et lapsed on vahel avaldanud soovi, et üks või teine neist tehtud foto vanema Facebooki fotoalbumisse ei jõuaks või et ta postituse kustutaks, kuid tunnistasid samas, ei nad ei ole sellistele soovidele eriti tähelepanu pööranud. Ehk teisisõnu langetasid uuringus osalenud vanemad postitusi tehes sageli otsuseid nii-öelda tugevama õigusest lähtudes.

Nagu Merike Lipu uuringust selgus, kipuvad lapsevanemad sageli unustama tõika, et laste arusaamad sellest, mis on «nunnu» või «popp ja noortepärane» võivad erineda nende arvamusest nagu öö ja päev. Üks plekike kleidil või pisut sassis juuksed võivad vanema silmis tunduda tühised pisiasjad, mis ei riku kuidagi foto üldmuljet või emotsiooni, ent lapse jaoks on need detailid ehk elulise tähtsusega ning toovad eakaaslastelt naeruvääristavaid kommentaare pälvides sageli kaasa koormatäie muret ning pisaraid.

Lastel ei ole reeglina midagi selle vastu, kui vanem jagab Facebookis toredaid pilte perepuhkusest või edukast spordivõistlusest, aga nad tahaksid võimalust valikute tegemisel rohkem sõna sekka öelda.  Nad tahaksid, et vanemad võtaksid nende ettepanekuid, palveid ja soovitusi tõsiselt.

Šheering ei ole alati kheering!*

* Sharing is not caring – jagamine ei ole alati hoolimine