:format(webp)/nginx/o/2016/05/25/5433263t1h0e34.jpg)
Inimestel, kes veedavad suure osa ärkvelolekuajast internetis, võib mingil hetkel kaduda taju selle kohta, mis teemasid on mõistlik kõigiga jagada ja millised tuleks koju nelja seina vahele jätta. Olen aastaid tegutsenud sotsiaalmeedias ja seadnud endale ajapikku teatud piirangud. Usun, et terve mõistus kinnitaks, et need võivad ka väga vajalikuks osutuda, kirjutab isa ja blogija Henry Jakobson Lastekaitse Liidu ajakirjas Märka Last.
Privaatsus
Me saame ise valida, kui suure osa infost netti paiskame, kuid meie väikestel järeltulijatel seda võimalust ei ole. Neil ei ole muud väljapääsu, kui usaldada vanemaid: nad ei teeks ju ometi midagi, mis laste autunnet võiks riivata või neis häbi tekitada. Ent ometi unustavad vanemad, missugused nad ise väiksena olid, kui sõbrad külla tulid. Nad istusid maha, lappasid fotoalbumeid, meenutasid vanu aegu…. Ja alati oli nende hulgas üks n-ö salaalbum, mida me kunagi välja ei toonud. Need olid need tobedad fotod, kus me teeme midagi piinlikku, nt istume poti peal, ronime ema seeliku alla jne. Ja kui siis ema või isa need pildid välja võttis, oli meil nägu punane ja me palusime läbi hammaste, et need pildid kohe ära pandaks. Aga lapsevanem ei toonud ju neid välja selleks, et lapsukest häbistada, vaid sellepärast, et tema meelest olid need maailma kõige vahvamad ja armsamad pildid.
Kui seesama album on aga nüüd vaatamiseks sadadele tuhandetele inimestele, siis võib vaid arvata, kui piinlik lapsel tulevikus on, kui keegi tema nime googeldab. See ongi see piirang, mis ma olen endale seadnud. Kas mul oleks teismelisena piinlik, kui mu sõbrad neid pilte ja jutte näeksid? Kui jah, siis neid ma ei postita. Isegi siis, kui kaader on ideaalne ja kõik on täpselt fookuses ning seda pilti on kahju n-ö raisku lasta, läheb see albumisse, mille levitamise üle otsustab mu laps kunagi ise.
Turvalisus
Internetiturvalisus on praegu veel lapsekingades ja keskmine netikasutaja ei mõtle selle peale, kui ta oma tegevusest tervele ilmale pasundab. See on samuti üks asi, mille peale ma mõtlen, kui midagi postitan. Vahel harva kui me kogu perega kodust välja pääseme, ei räägi ma kunagi oma blogis või Facebookis, et meil on perepäev ja me läheme sellesse või teise kohta. Ma teen seda alati tagantjärele, sest info, et meie kodu on samal ajal järelevalveta, ei ole asi, mida ma kuulutada tahan. Me oleme pahalastele tundliku info kättesaamise nii lihtsaks muutnud – nad ei peagi tegema muud kui lihtsalt lugema-kuulama. Seega tuleks alati läbi mõelda, kas postitus võiks anda kellelegi sellist infot, mida võib kurjasti ära kasutada.
Samuti on vaja üle vaadata piltide seaded, sest vaikimisi on meie telefonis peal säte, kus me jagame pildiga alati ka asukoha infot koos kuupäeva ja kellaajaga. See on taas info, mida on võimalik soovi korral ära kasutada.
Kõige tähtsam küsimus
Miks ma seda teen? See on esimene küsimus, mis tuleks endale alati enne postitust esitada. Kellele see postitus vajalik on? Minu blogi võlu peitub lugude lühikirjeldustes, aga harv juhus pole ka see, et mul on postitamine unarusse jäänud ja ma otsin vägisi midagi, mida inimestega jagada. Sellised postitused on alati eos läbikukkumisele määratud. Lugeja saab kohe aru, kas tegu on orgaanilise või sunnitud postitusega, ja viimane ei paku mitte kellelegi huvi. Seda näitavad ka reaktsioonid, mis pildi juurde ilmuvad.
Piir selle vahel, et sul on soov olla sotsiaalmeedias edukas ja samas mitte kogu hinge maailma ette laotada, on õhuke ja sellest üle astumine võib kaasa tuua mitmeid ebameeldivusi hilisemas elus. Mina soovitan alustada tagasihoidlikult – küll see kõik ise vaikselt paika loksub. Avameelsed pildid toovad ehk kiire tähelepanu, aga kas see tähelepanu on just see, mida sa otsid?
Inimeste piirid on erinevad: see, mis on ühe jaoks tabu, paneb teise lihtsalt õlgu kehitama. Aga sinu laps saab esimesed teadmised just sinult. Teie piirid on niisiis üsna sarnased: ära siis postita midagi, mis võiks talle kunagi piinlikkust valmistada.