Ema küsib: mida teha, kui tütrele ükski riie ei kõlba?

Foto: Panther Media/Scanpix

«Meie neiu on nelja-aastane. Alates sügisest on tal kombeks vahetada oma riideid 5-7 korda päevas. Riided valib ta ise ja oma tuju järgi. Oleme püüdnud suunata tema riidevalikut vastavalt ilmale, kuid külm ilm ei ole talle piisavaks põhjuseks midagi sooja selga panna ja vastupidi,» seletab nõutu ema Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Sügisel pidin peitma kõik paksemad ja vähekegi paremad riided ära, sest muidu oleks ta need endale selga pannud ja õue mängima läinud. Nüüd jälle peidan õhemaid riideid. Kogu päev on tal alailma mingi jama riietega ja terve elamine on tal neid täis, sest väiksemgi piisk vett on piisav põhjus riiete vahetamiseks.

Õhtuti valib laps endale kenasti lasteaiariided ise välja (meie valida ei saa, sest ükski meie pakutud riie ei sobi). Kahte päeva sama riiet ta kandma ei ole nõus. Hommikuti on tal aga teine tuju ja maailm pööratakse taas segi, sest ei saa piduseelikuga lasteaeda minna.

Tühjendasime riietehulga vähendamiseks koos tema kummutit ja ta ise valis välja riided, mis talle meeldivad, kuid see ei ole aidanud. Paar päeva tagasi tahtis ta poodi tulla sukkpükste ja vööni lühikese pluusiga ning keeldus seelikust, kleidist või pükstest. Lõpuks jätsin ta lihtsalt koju, sest muid riideid ta selga ei olnud nõus panema. Meie viimase aja tülid on läinud juba 3-4-tunnisteks, sest tema keeldub kompromissist ja mina keeldun järgi andmisest.

Ma olen nii väsinud, et sooviks kummutile luku ette panna. Lasteaiahommikud on puhas füüsiline pingutus. Mõni ilus ja talle varem väga meeldinud riie maandub teisel päeval prügikasti, sest talle see enam ei meeldi.

Me mõlemad oleme väsinud ja ma tõesti ei taha aktsepteerida ebasobivat riietust või 5-7 korda riiete vahetust päevas, sest ma tõega ei jõua neid pesta. Kus on tehtud viga ja kuidas seda parandada?»

Vastab psühholoogiline nõustaja, Gordoni Perekooli koolitaja Õnne Aas-Udam:

«Teie tütar on arenguliselt mängueas - vanuses, millal minatunne formeerub ja seetõttu on tema käitumise alateadlikeks impulssideks vajadus olla mõjukas, tegutseda, olla initsiatiivikas. Läbi selliste kogemuste saab tema arenguülesanne täidetud ja laps kogemuse, et ta suudab maailma mõjutada.

Võimalik, et sügisest alanud «kostüümidraama» on just sellise protsessi väljenduseks. Seetõttu julgen arvata, et mõne aja pärast, lapse kasvades, peaks selline käitumine ka üle minema (nagu paljud lapseea veidrused). Nii et julgeksin teile soovitada olukorda võimalikult rahulikult võtta, ärritumise ja tundidepikkuste konfliktide asemel toimuvat justkui kõrvalt vaadata - mis on teie lapse vajadus (käitumine on alati vajadusepõhine, midagi on kas liiga vähe, või liiga palju). On see tähelepanuvajadus, mida laps katab teile vastuvõetamatult riietega möllates? Sest te reageerite talle ja intensiivselt (lapsel pole vahet, kas ta saab positiivset või negatiivset tähelepanu - kui see on ta vajadus, sobib nii üks kui teine vanema reaktsioon). On tegu võimuvõitlusega? Selles vanuses tüdrukud on ju oma issidesse armunud ja emad võivad rivaalidena tunduda (Elektra kompleks)...

Kuna lapse käitumine teid ikkagi väga häirib, olete väsinud igapäevastest tundidepikkustest tülidest ja ka pidevast pesupesemisest, tulekski teil oma lapsele selgelt väljendada, kus on teie piirid. 

See tähendab, et andke lapsele selgelt, rahulikult ent kindlalt teada, et selline käitumine on teile vastuvõetamatu, te ei soovi lapsega olla konfliktis ja pidevalt pesu pesta! Tehke seda minakeeles, rääkige iseenda eest, sest annate lapsele teada ju oma mõtetest, tunnetest, kahjust/mõjust teile (mis sellisest käitumisest saate). Kui sellisel moel kõneleda, on lapsel ju raske vastu vaielda, sest jutt käib teist (mitte temast).

Lisaks võite mõelda, kuidas kodust keskkonda kohandada, et probleeme vähendada või isegi ennetada. Hea mõttena tundus mittehooajaliste riiete ärapanemine lapse käeulatusest. Võite koos tütrega teha suurema inventuuri ja riideid, mida laps enam ei kanna, viia heategevuseks/taaskasutusse. Samuti võite mõelda, kas laps vajab üldse nii palju riideid... et nendega oma toapõrandat kihina katta (vaadake ka endasse, kuidas ise suhtute riietesse, kas ostate ise pidevalt endale (ja ka tütrele uusi asju)?). Hea mõte on, et lasete lapsel õhtul ise hommikuks riided välja valida (areneb lapse võime valikuid teha),- proovige näiteks nii, et ta valib kohe kaks kostüümi välja, et nende vahel hommikul, siis lõplik valik teha. Suhtuge mänguliselt! 

Ja mis siis ikka nii hirmsat oleks ka olukorras, kus laps läheks aeda vaid sukkpükste ja nabani pluusiga?! Tema kannaks ju neid riideid, mitte teie (teile on vastuvõetamatu tema «stiil»). Nagu eelpool nimetasin, laste veidrused lähevad enamast mõne aja pärast iseenesest üle - andke lapsele teada oma vajadustest, ent samas ärge toitke igapäevast konflikti - see kahjustab kodust õhkkonda ja kindlasti teievahelisi suhteid!»