Vastab psühholoogiline nõustaja, Gordoni Perekooli koolitaja Õnne Aas-Udam:
«Teie tütar on arenguliselt mängueas - vanuses, millal minatunne formeerub ja seetõttu on tema käitumise alateadlikeks impulssideks vajadus olla mõjukas, tegutseda, olla initsiatiivikas. Läbi selliste kogemuste saab tema arenguülesanne täidetud ja laps kogemuse, et ta suudab maailma mõjutada.
Võimalik, et sügisest alanud «kostüümidraama» on just sellise protsessi väljenduseks. Seetõttu julgen arvata, et mõne aja pärast, lapse kasvades, peaks selline käitumine ka üle minema (nagu paljud lapseea veidrused). Nii et julgeksin teile soovitada olukorda võimalikult rahulikult võtta, ärritumise ja tundidepikkuste konfliktide asemel toimuvat justkui kõrvalt vaadata - mis on teie lapse vajadus (käitumine on alati vajadusepõhine, midagi on kas liiga vähe, või liiga palju). On see tähelepanuvajadus, mida laps katab teile vastuvõetamatult riietega möllates? Sest te reageerite talle ja intensiivselt (lapsel pole vahet, kas ta saab positiivset või negatiivset tähelepanu - kui see on ta vajadus, sobib nii üks kui teine vanema reaktsioon). On tegu võimuvõitlusega? Selles vanuses tüdrukud on ju oma issidesse armunud ja emad võivad rivaalidena tunduda (Elektra kompleks)...
Kuna lapse käitumine teid ikkagi väga häirib, olete väsinud igapäevastest tundidepikkustest tülidest ja ka pidevast pesupesemisest, tulekski teil oma lapsele selgelt väljendada, kus on teie piirid.
See tähendab, et andke lapsele selgelt, rahulikult ent kindlalt teada, et selline käitumine on teile vastuvõetamatu, te ei soovi lapsega olla konfliktis ja pidevalt pesu pesta! Tehke seda minakeeles, rääkige iseenda eest, sest annate lapsele teada ju oma mõtetest, tunnetest, kahjust/mõjust teile (mis sellisest käitumisest saate). Kui sellisel moel kõneleda, on lapsel ju raske vastu vaielda, sest jutt käib teist (mitte temast).