Psühholoog Kätlin Konstabel: kuidas aidata kallimal unistusi täide viia?

Foto: StockSnap / CC0 Licence

Üks kuulsamaid renessansi meistreid Michelangelo Buonarroti olevat öelnud, et skulptori töö on ära tunda ideaalne kuju, mis just selle kivi sees peidus on ja aidata see siis välja tuua. Skulptor märkab ja töötab kaasa kivis peituva avaldumisele. Selle mõtte tõttu on psühholoogias Michelangelo fenomeniks hakatud nimetama protsessi, kuidas paarisuhtes aidatakse kaasa üksteise parimate omaduste ilmsikstulekule.

Teadupärast on meil lisaks sellele, millised me inimestena reaalselt oleme, ka oma unistused, lootused ja mõtted sellest, millised me ideaalis võiks olla – olgu siis tegu mingite isiksusejoonte, võimalike saavutuste või oskustega. Seda osa meie «minast» kutsutakse «ideaalseks minaks», see on parim võimalik versioon meist meie oma peas. Mõni unistab sellest, et olla parem suhtleja, teine tahaks osata sinna juurde rohkem võõrkeeli, kolmas võib-olla igatseb olla otsusekindlam… igaüks erinevalt. Olgu need ettekujutused ebamäärased unelmad või selgelt sõnastatud sihid, inimeses on alati püüdlus ideaalse poole liikuda – reaalse «mina» suur erinevus ideaalist on väga häiriv.

Edasi liikuda saavad inimesed üksi ja omal jõul, uuringud on aga näidanud, et kaaslane võib seda protsessi oluliselt soodustada – või siis takistada. Suurim mõju on neil, kes meile kõige lähedasemad. Me puutume nende inimestega kokku kõige sagedamini ja väga erinevates olukordades, seega on neil võimalik meie käitumist ka kõige rohkem mõjutada ning nende inimeste emotsionaalne tähtsus meile teeb nende arvamusedki oluliseks.

Mida teha?

Kalli inimese ideaalide saavutamisele kaasa aitamises pole midagi müstilist. On mõned lihtsalt asjad, mida iga päev püsivalt ja siiralt tehes see juhtub üsna loomulikult.

Esiteks, abiks on see, kui me näeme partnerit positiivsemalt, kui ta ise ennast näeb – näeme temas Michelangelo marmoritükki koos seal peituvate võimalustega. Märkame, võimendame ja toome esile temas neid jooni, mille teame olevat seotud tema «ideaalmina» ja selleni viivate käitumistega. Kui näeme, et armsam kahtleb oma võimetes, aitame tal meenutada, kuidas ja kus meie meelest ta seda talle endale nii väärtuslikku omadust näidanud on.

Teiseks – tunnustame. Kiidame, kui näeme kallimat tema ideaalse «mina» suunas edasi arenevat. Mida rohkem mingit käitumist tunnustatakse, seda rohkem just sellisel viisil ka käitutakse – see kehtib nii loomade kui inimeste puhul. Kui teame, et partner kandideerib unistuste töökohale, siis ärme tunnusta üldiselt («sa oled parem kandidaat kui teised») vaid oleme konkreetsed, toome välja olukordi, kus oleme näinud kaaslast mingit uue ameti jaoks vajalikku omadust ilmutamas («ma mäletan, kui hästi sa meie korteri müümisega hakkama said ja kuidas sa suutsid lastele selgeks teha, et keedetud kaalika söömine on tore tegevus – ma usun küll, et müügitöös sina juba hätta ei jää»).

Toome alati välja arengut positiivses suunas ja näeme pingutusi («sa oled suutnud terve nädala suitsuta vastu pidada, kuigi see pole kindlasti olnud kerge – mäletan, kui raske sul varem oli vastu pidada isegi üks päev»). Sõnalise abi osaks on ka see, kui pakume abi «ideaalmina» suunas liikumise eesmärkide seadmisel, plaanide tegemisel või nende täpsustamisel. Kui meil on tunne, et kallim küll unistab millestki, aga ega tal võib-olla väga selleks annet pole – ärme tühista unistusi, pigem tunnustame püüdlusi. «Nii vanas eas ja sinu olematu musikaalsusega laulukoori minna? Kust sa selle hullu mõtte ometi said?» asemel ütleme «Kas sa võiksid proovida võtta mõned laulutunnid ja vaadata, mida õpetaja arvab». Kui me ei tühista partnerit, on ta ka negatiivsele tagasisidele avatum.

Kolmandaks – me saame aidata valida ja tekitada olukordi, kus armsama «ideaalmina» omadused saaksid avalduda. Oletame, et üks partner sooviks väga olla parem suhtleja. Külalisi kutsudes saab teine vestlust suunata sel viisil ja nende teemade suunas, et too siis saakski oma parimaid suhtlemiskülgi proovida, teadmisi näidata. Kui selle eest saab ka tunnustust, on julgust järgmine kord proovida juba palju rohkem.

Mida tähele panna?

Partneri püüdlused võivad olla suunatud ka teise selliste omaduste suunas, mis pole nonde endi ideaaliga kooskõlas – see ei lõpe hästi. Mees võib näiteks arvata, et naine on väga kena ja peab seda ka oluliseks, viimasele ei lähe see omadus aga suuremat korda. Nii mees muudkui kiidab ilus olemist, teeb komplimente, kingib ilusalongide kinkekaarte. Ühe hetkeni on naine tähelepanuga rahul, siis aga mõistab, et tema päris püüdlused partnerit üldse ei huvitagi, võib-olla isegi ei küsita nende kohta. Veel enam, innustamist võidakse sel juhul tajuda kontrolliva käitumisena, survestamisena olla keegi, kes ise olla ei taha (kogu aeg peaks olema ilus, muu ei loe). Viga on seegi, kui partnerit hakatakse utsitama, et ta muutuks meiesuguseks või tahetakse teda liigutada lähemale meie enda «ideaalminale». Võib-olla pole meil ise julgust oma ideaali poole püüelda, teise mõjutamine tundub lihtsam.

Kõige hullem, mida partnerid üksteisele teha saavad, on üksteise püüdluste ja ideaalide tühistamine. Pessimismil, halvakspanul on oma loogika, see ei teki niisama. Enamasti soovitakse lähedasele küll parimat, aga samas kardetakse muutuse «kulusid». Kardetakse ebastabiilsust, mis suhtesse võib tulla ja tekib ka küsimus, et kas isegi peab muutuma, et suhe saaks püsida. Kui näiteks partneri «ideaalmina» suunas liikumine eeldab töökohavahetust või uuesti õppima asumist, võib ebakindel teine pool mõelda, kas sissetulekud vähenevad, kodu jaoks jääb vähem aega või tutvutakse ehk uute ja palju huvitavamate inimestega.

Kallite inimeste unistustele vastu töötamine toimub tihtipeale endalegi teadvustamatult. Eeltoodud suhtlemisnäite puhul võib üks partner arvata, et teine polegi ju suhtleja tüüp – ja nii ta loob enda parimas usus olukordi, kus suhelda vaja polegi, ise arvates end partnerit toetavat. Tulemus võib olla see, et südames teistsuguseks saada sooviv pool on pettunud ja saab aru, et oma partneriga ta ei muutu mitte kunagi. Veel hullem – ta võib kogeda meeldivaid suhtlemisolukordi ja oma paremate omaduste toetamist hoopis mujal, mitte oma kallimaga. Kui tekib aga kogemus, et ta saab olla oma parim versioon kellegi teisega, siis on paarisuhtes lood kehvad.

Sobivaim partner ideaalide poole püüdlemisel on selline, kel endal juba on mõned teise «ideaalmina» omadused. Ta käitub siis viisil, mis motiveerib teist ka ise samas suunas püüdlema – on ju otse silma all näha, et mingid omadused või käitumised ongi võimalikud, toimivad. Ta oskab ka soovitada viise edasi liikuda ja on kindlasti motiveeritud toetama. Liiga ideaali moodi partner võib teisalt olla hirmutav, sest siis võrreldakse end temaga ja tuntakse võibolla ebaadekvaatsena – seega võiks olla parasjagu sarnasust ka teise tegeliku «minaga». Ei saa toetada teist edasiliikumisel, kui tema hetkeolukorda ja olemist, ka raskeid momente üldse ei mõista.

Teadmine, et liigutakse arengus enda jaoks õiges suunas ja et sind toetatakse – see annab kindluse ja rahulolutunde, paarisuhtes on suurem lähedus ja usaldus. Kui partner tunneb huvi, milline teine olla tahab ja millest unistab, on see märk sügavamast tähelepanust ja hoolimisest. Kalli inimese tugi aitab päriselt ka edasi liikuda. Ühes mõned aastad tagasi tehtud uuringus lasti paaridel unistustest rääkida – need paarid, kelle vestlustes oli rohkem üksteise julgustamist, olid mõne kuu pärast ka päriselt unistusele lähemale liikunud. Kui ei julgeta aga partneriga ideaalidest ja südamepõhjas olevaist unistustest rääkida ning esitataksegi vaid fassaadi, siis jääb alati kuskile hingesoppi tunne, et sind armastatakse vaid fassaadi pärast ja su tegelik olemus partnerit ei huvita.

Kõige tähtsam on aga julgeda küsida küsimusi. Kas me tunneme üldse kalli inimese sisemaailma, soovide ju püüdluste vastu huvi? Ja kas me ise julgeme olla nähtaval enda omadega?