Psühholoog Kätlin Konstabel: üllatav asi, mis võib olla läbipõlemise põhjuseks

Foto: Pexels / CC0 Licence

Läbipõlemine. Kes seda sõna kuuleb, mõtleb koheselt, et küllap inimene mattub tööde-tegemiste alla, rabeleb nagu orav rattas või on töökeskkond täiesti kaootiline. Sellise levinud ja väga sageli tõele vastava ettekujutuse kõrval võib tunduda üllatav, et läbipõlemine võib olla seotud hoopis… igavusega. 

Kui tööülesanded ja töötaja võimed ei sobi kokku selles mõttes, et võimed ja oskused lubaks teha palju enamat ning saavutada rohkemat, võib ühel hetkel inimesel tekkida tüdimus. Väljakutseid on vähe, kõik ülesanded tunduvad liiga lihtsad ja selles sarnased.

Tegemist on olukorraga, kus inimese tööalases elus on vähe nn positiivset stressi – motiveerivat pinget ja põnevust, mis suunab liikuma soovitud eesmärkide suunas ja midagi saavutama. See võib, aga ei pruugi tekkida olukorras, kus inimene on mingil ajal saavutanud palju ja korraga tundub talle, et nüüd ta lihtsalt tiksub, on jäänud loorberitele puhkama, teeb töötunde täis. Lisatasu selle eest, et teha rohkem täpselt sedasama igavat ja harjunud asja, ei motiveeri kohe üldse.

Ei ole abi ka mõtlemisest, et amet justkui sobib, on vaat et ideaalne. Ikka tekib tunne, nagu tahaks metsikus džunglis ohtlikke kiskjaid taga ajada, aga selle asemel tuleb jahti pidada supermarketi lihaletis. Või ollakse kade, kui jooksu maailmameister on õnnelik, et sai võistelda koos teiste maailma parimatega – sest endal on tunne, et kogu aeg tuleb joosta võidu äsja käima õppinud lapsukestega.

Läbipõlemist raske ära tunda

Inimesel endal võib olla raske vahel ka aru saada, et kannatab läbipõlemise käes – just põhjusel, et mingeid pingeid ju ei paista. Tihti selliseid inimesi imetletakse, peetakse autoriteediks – kui neil on varasemast teada saavutusi või nad tunduvad muidu targad. Vahel öeldakse lausa otse, et soovitaks olla nagu tema, kadestatakse.

Ometi ei tee see tööl olemist toredaks, komplimendid ei rõõmusta. Oodatakse, kui tööpäev on läbi ja järgmise tulekusse ei suhtuta entusiasmiga. Vahel ei viitsita tööle minna või veedetakse seal kuidagi niisama aega – teades, et vajalikud asjad saab kuidagimoodi viimasel hetkel ikka tehtud. Võivad tekkida konfliktid (sest keegi peab ju igavuses süüdi olema), kannatab otsustusvõime, eesmärgile suunatud planeerimine, riskide hindamise võime, keskendumis- ja enesekontrollioskus – sest neid ei treenita. Sõltuvusprobleemid, mis saavad alguse meeleolu tõstmise vajadusest, pole haruldased.

Ühel hetkel tekib õpitud abitus, inimene hakkab mõtlema, et ju ei olegi vaja midagi teisiti teha ja ei saagi teha. Välise normaalse fassaadi ja seesmise rahulolematuse vahel olev suur vahe võib olla väga vaevav. Lisaks hakkab igavusega harjunud inimene ühel hetkel ka uusi väljakutseid kartma. Tekib põrumishirm. Teised ootavad palju, varasemast on ette näidata häid tulemusi – nüüd aga võib läbi kukkuda. Nii muutub selline igavusest tingitud läbipõlemisseisund omamoodi nõiaringiks – justkui oleks vaja uusi põnevaid asju teha, aga kuna pole neid pikka aega olnud, ei otsita neid ise või ei võeta vastu, kui ka pakutakse.

Rohkem on sellisest läbipõlemisest varem räägitud juhtide ja just meeste puhul – sest neid on innustatud rohkem saavutama, midagi ägedat tegema. On arvatud, et finantspettused ja muud nn valgekraede kuriteod on tingitud just põnevusepuudusest igapäevatöös. Taoline igavusest põhjustatud läbipõlemine võib tabada aga kõiki. Ka pole see ainult täiskasvanute probleem, kõigis koolides on võimekaid õpilasi, kel tundides on aina igav. Nad saavutavad häid hindeid kergelt ja pingutama, ühel hetkel on aga olukorras, kus omandamata õpioskused ja pingutamisharjumuse puudus viivad õpitulemused kõigile ootamatult hoopis allamäge.

Mida siis teha, kui on igav?

Esimene asi, nagu ikka, on probleem üldse teadvustada. Kui natuke aega või vahel harva on tööl tüdimustunne, siis pole hullu. Kui aga seda tunnet on tihti, tuleb midagi ette võtta – asi läheb kehvemaks, mõjutab sinu edasist tööalast toimetulekut ja karjääri, sest töötegemise- ja pingutamise harjumused kaovad. Kas on tunne, et teed tööd autopiloodil, tiksud päevi täis? Kõik ülesanded tunduvad ühesugused, teed need lihtsalt kuidagi ära, silm ei sära? Püüa aktsepteerida ka igavusega seotud vastuolulisi tundeid: tahaksid põnevust ja uusi väljakutseid ning samas ka juba kardad seda.

Mõtle, kellega saad oma muret jagada ja nõu küsida. Tore, kui see oleks mentor, aga võib olla ka ülemus või kolleeg. Võid muidugi pöörduda ka psühholoogi või nõustaja poole. Kelle iganes valid, inimene ei tohiks suhtuda igavusse kui sinu edevasse pseudoprobleemi ega peaks ta olema ise hädas hoopis liigsetest töökohustustest tingitud stressiga.

Murede jagamine ja abi küsimine on eriti raske, kui oled tipptegija ja sinu poole vaadatakse alt üles – siis võib olla hirm, et jäetakse nõrga ja saamatu mulje. Tegelikult on see aga julguse märk, sest näitab, et inimene ei karda eesmärgi saavutamisel ka oma raskusi tunnistada ning ei muretse ülearu mulje pärast. Haavatavuse näitamine loob ka kolleegidega paremaid suhteid. Nad saavad sõnumi, et oled inimene nagu nemadki.

Oodata, et ehk keegi saab kollektiivis ise aru, et sinuga on kuidagi kehvasti, ei maksa. Kui oled seni paistnud tugev ja edukas ning pole ka väga oma nõrkadest hetkedest rääkinud, siis abi pakkuda ei julgeta. Kui aga edukas inimene tunnistab abi vajadust ja küsib teiste mõtteid, on see ootamatu ja meelitav. Muidugi, kui oled juht, siis peab meeles pidama, et teiste käsutamine («Sinu ülesanne on mulle nõu anda ja kaasa mõelda») ei saa kuidagi pidada ei abi palumiseks ega kaasa mõtlema kutsumiseks – toon ja hoiak peab olema sõbralik.

Otsi uusi väljakutseid – aga vali neid hoolega ja mõtle läbi. Liiga suured plaanid võivad ühel hetkel tunduda atraktiivsed, aga üsna kohe võib sul tekkida hirm, et ehk ei saa siiski hakkama ja sa loobud… ning enesetunne on veel kehvem. Kui sul on mõistlik ülemus, kellega saab asju arutada, küsi uute väljakutsete või ideede kohta temalt. Õiget sorti väljakutse on selline, mis tundub saavutatav, paneb natuke pingutama – nii et tekib kompetentsi ja meisterlikkuse tunne.

Muuda rutiini. Ära arva, et pead muutma oma isiksust, lihtsalt rakenda oma tugevaid külgi uudsel viisil. Proovi teha vanu asju natuke teisiti, kas või enese proovilepanekuks ja katsetamiseks.

Omanda uusi teadmisi ja oskusi. Kui võimalik, võiks need olla sinu erialaga seotud – isegi kui ei saa omandatud teadmisi kohe kasutada, annavad need enesekindlust juurde. Uue õppimine on igavuse vastand, paneb sind ka natuke pingutama – seega ei lähe arvesse, kui veedad niisama aega internetis ühte või teist meeltlahutavat artiklikest lugedes. Kui tööalaselt uue õppimine pole mingil põhjusel võimalik, siis tee seda vabal ajal (näiteks leia endale mingi uus hobi).

Ära oota inspiratsiooni, et uusi asju teha või midagi juurde õppida. Hakka lihtsalt tegutsema, kuigi tunne võib olla kahtlane – tegutsemine ise annab juba positiivseid emotsioone. Kui tüdimus on väga suur, võiks muutuseks olla ka pikem puhkus – nädalast on liiga vähe. Kui läbipõlemine päris tõsiseks muutub, siis hakkab kehaline tervis nii tõsiselt loksuma, et puhkus haiguslehe kujul tuleb võtta nagunii – tõsiseid terviseprobleeme võiks aga ju siiski proovida ennetada.

Kui ühes kohas töötada on väga igav ja parem ei hakka, tekib mõte töökohta vahetada. Teise kohta tööle minek võib, aga ei pruugi olla lahendus. Kui asi on ainult keskkonnas, mis ei paku piisavalt väljakutseid, võib uus koht aidata. Kui aga oled juba ise harjunud olema mugavustsoonis (kuigi pole sellega rahul) ja isegi juba kardad väljakutseid, sest pole hakkamasaamiskindlust – siis tuleks enne enda ebakindlusega tegeleda. Teise ametisse enda eest ei põgene.

Ära süüdista tüdimuses teisi, isegi kui vahel tundub, et just nemad on su probleemide taga. Kurjaks muutumine ja kättemaksmine või niisama sage vihjamine, et teised on lollid, ei aita probleemi lahendada, vaid halvendab tööõhkkonda. Püüa näha oma tööd missioonina ja leida suuremad sihid – aga tunne ära hetk, kui hakkad enda peas või ka teistele korrutama tühje kõlavaid loosungeid, mida sa ise ka tegelikult ei usu.

Ära selles kontekstis mõtle detailsetele eesmärkidele («Järgmise aasta alguseks tahan, et mul oleks oma börsifirma»), mõtle liikumise suunale – ja tee seda iga päev. On loomulik, et suund võib muutuda, aga selle teadvuses hoidmine aitab leida motivatsiooni tegutseda. Võib-olla peaksid proovima oma tööd või muid tegemisi natuke ümber mõtestada? Võib-olla on sihiks näiteks see, et tahad olla karjääri tehes võimalikult sõltumatu? Võib-olla sõnastad koduse sihina, et soovid kasvatada lapsi kõige paremal võimalikul moel? Sihte võibki olla erinevaid, tähtis on oma tegemisi mõtestada.