Hormoonraviga alustades märkasin esialgu näol üksikuid tumedaid karvu. Tõmbasin need lihtsalt pintsettidega välja. Mingil hetkel avastasin, et karvad ei kasva enam ainult lõual, vaid ka kaelal. Asi läks iga päevaga hullemaks ning pidin oma tugevat ja tumedat habe raseerima iga päev. Proovisin absoluutselt kõike – vahatamist, kitkumist, žiletiga raseerimist, veetsin tunde salongis, kuid mitte midagi ei aidanud.
Habe hakkas minu elu mõjutama. Pidin lõuga kogu aeg raseerima. Lisaks oli oluline jumestuskreemi väga hoolikas valimine, sest üldjuhul tõid kõik puudrid ja jumestuskreemid karvanääpsud esile. Üritasin lõuapiirkonda võimalikult palju varjata ja katta kas kõrge kaeluse või salliga. Eriti õnnetu olin siis, kui läksin oma lapsele kalli tegema ja laps ütles: «Emme, sinu habe torgib.» Või kui lasteaias mõni teine laps küsis lapselt, miks su emal habe on. Keegi meist ei tahaks seda olukorda läbi elada ja seda piinlikkust tunda.
Eelmisel aastal, kui kuulsin laserravivõimalusest, mõtlesin uurida, kas laser võiks mind aidata. Kirurg vaatas minu probleemi üle ja selgitas, et läbida on vaja protseduuride kuur, mille arv sõltub naha pigmentatsioonist, karvade tumedusest ja kasvufaasist.
Protseduur ei olnud tuimastava kreemi tõttu valulik. Samal päeval tundus, nagu oleks näole päikest võtnud, selline õhetav tunne oli. Juba pärast esimest protseduuri nägin, et karvakasv ei olnud enam nii kiire ning iga korraga läks tulemus aina paremaks. Käisin protseduuril iga kolme nädala tagant. Pärast kolmandat korda oli tulemus juba tõesti väga hea.