Psühholoog Kätlin Konstabel: miks internetitülid alati nii koledaks lähevad?

Foto: Arne Trautmann / PantherMedia / Scanpix

Jälle see juhtus. Postitasid mingi mõtte või lingi sotsiaalmeediasse. Keegi lisas oma kommentaari, nõustuva või vastanduva. Sellele vastab omakorda teine. Kolmas. Siis sina. Mõni on nõus kõigi teistega, sinuga aga mitte. Mõni pilkab kõiki kommenteerijaid ja kogu maailma, ise ei arva midagi. Inimesi koguneb – ja õige pea on mõistliku arutelu asemel verbaalne põrgu lahti.

Ideede asemel rünnatakse inimesi, karjutakse võidu ja solvutakse võidu, iga saavutatud like muutub innustajaks ja relvaks teise vastu. Sellele kõigele lisandumas chat’is toimuvad arutelud ja teinekord kismadki, ikka samal teemal. Kui hakataks tunde kokku lugema, mis niisugustes kraaklustes mööduvad ja mõtlema,  mida mõistlikku oleks saanud selle ajaga teha, võib tulla masendus.

Tegelikult enamik inimesi teab, et sotsiaalmeedias võib hulluks tüliks minna, olgu grupis midagi arutades või ka isiklikes netivestlustes. Omamoodi on see ju väga turvaline tülitsemiskeskkond – iga argument ja solvav sõna on salvestatud, vaidlused selle üle, kes mida ütles, jäävad ära. Aga millegipärast pole sellest kasu, tülitsetakse ikka…

Et netikonfliktidel on palju negatiivseid külgi, teame ju mõistusega küllap ka kõik. Meie öeldud inetut võivad näha väga paljud – isegi kui algselt oli see mõeldud vaid ühele, ei saa tegelikult kunagi kindel olla, et keegi kogemata ei märka, ei kopeeri jne. Alati võivad juhtuda apsakad, afektiseisundis käratatakse koledasti mitte ühele, vaid mitmele inimesele, sõnum saadetakse valele adressaadile vms. Arusaamatused ei kipu lahenema, sest konflikt eskaleerub ja liiga kerge on lihtsalt telefon või arvuti kõrvale panna (kui nende endi peale pole veel viha välja elatud, st nad on terved), pahameelest puhisedes minema jalutada. Päriselus tihtipeale nii ei saa ja seetõttu vahel lihtsalt tuleb asjad selgeks rääkida, probleem lahendada. Nii juhtubki, et reaalsuses viie minutiga lahenevad tülid võivad neti tõttu vinduda nädalaid ja lahvatada uuesti – ja võtavad alati tohutult emotsionaalset energiat.

Oktoobris 2017 avaldasid Berkeley ja Chicago ülikooli teadlased ajakirjas Psychological Science artikli sellest, kuidas enda omadega vastuollu minevate arvamuste taju sõltub sellest, millisel moel neid esitatakse. Eksperimente oli mitu. Üks toimus nädal enne 2016. aasta USA presidendivalimisi. Seal väljendasid kümme inimest videos oma arvamust Hillary Clintoni ja Donald Trumpi kohta, samuti lasti neil arvamus arvutitekstina vormistada. Seda kõike hindas 850 katseisikut. Neil lasti videot kas vaadata, ainult kuulata, lugeda öeldu transkriptsiooni või kandidaadi toetaja kirjalikku selgitust. Teises katses näidati videot, lasti kuulata audiosalvestust või lugeda erinevaid argumente tihti emotsioone esile kutsuvatel teemadel, nagu sõda, abordid ja muusikastiilid (uurijate arvates kõige erinevatemate hoiakutena seotutena olid toodud kantri ja räpp).

Kõigi katsete puhul lasti osalejatel vastata küsimustele arvajate kohta – nad pidid hindama tolle ratsionaalsust, mõistlikkust, intelligentsust jms. Üldine trend oli ootuspärane. Enda omale vastasmärgilise arvamuse avaldajat (puudutagu see siis presidendikandidaadi või muusikastiili eelistust) tajuti rumala inimesena, kes ei saa maailmast väga aru, ei ole endale ilmselt viitsinud asju korralikult selgeks teha ja on vaat et südametu – see tähendab, et arvamusega mittenõustumine mõjutas, kuidas hinnati arvajat inimesena.

Huvitav oli aga, et märksa vähem avaldus see efekt siis, kui arvamusega oli tutvutud ka video või audio põhjal – eelkõige just viimast –  ja kõige negatiivsemad hinnangud anti neile inimestele, kelle arvamust loeti paberilt tekstina. Tegemist oli süstemaatilise erinevusega, mis ei sõltunud muuhulgas hääle «omaniku» soost. Hääle mõju uuriti edasi ja leiti, et just hääle enda omadused annavad mis iganes arvamusele ja selle avaldajale inimliku, elusa mõõtme. Hääle liikuvus, tooni muutus, pausid, rõhuasetused – autorid Juliana Schoeder ja Nickolas Epley on võrrelnud seda elu tajumisega inimeses tervikuna, sest just kõige väiksemategi liigutuste järgi saame me aru, kas inimene on ikka elus. Võib küll öelda, et video puhul on ju infot arvaja kohta veel rohkem, ometi just hääle tajumine on rohkem seotud ka kuuldud arvamusega, visuaalne info ei hakka segama.

Uuringu autorite arvates annavad need tulemused vihje, miks internetis ja sotsiaalmeedias eriti tülid nii emotsionaalseks lähevad, arvamused kiiresti polariseeruvad. Ja muidugi soovitavad nad, kui vähegi võimalik, internetis tülitunde ja arusaamatuste tekkides inimestel kas kokku saada või helistada. Võõraid on lihtne internetis ja elus endast eemal hoida (kes siis blokeerimise võimalusi ei tunne!), kuid toredatest inimestest enda ümber ei taha ju tegelikult keegi ilma jääda.  Paljukuuldud soovitus – kuula teist inimest – kõige otsesemas mõttes on lihtne võimalus seda vältida.