Advokaat selgitab: millal võib lahus elav vanem maksta miinimumist väiksemat elatist?

Foto: PantherMedia / Scanpix

Perekonnaseadusest tuleneb lapsevanematele kohustus oma alaealisi lapsi üleval pidada. Juhul, kui vanemad koos ei ela või ei täida mõlemad vanemad lapse üleval pidamise kohustust, annab seadus võimaluse nõuda ülalpidamise andmist rahalise maksena. Asja selgitab advokaadibüroo LMP advokaat Grete Kirsimaa.

Kusjuures seadus sätestab ka miinumelatise suuruse, milleks alates jaanuarist 2018.a on 250 eurot kuus. Nimelt võrdub seaduse kohaselt miinimumelatise suurus poolega miinimumpalgast. Seniajani on kohtud elatisevaidluste lahendamisel võtnud eelduseks, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada.

Kuigi see eeldus kehtib tänasel päeval samamoodi, siis kohtud on oluliselt enam hakanud rakendama seadusesätet, mis annab võimaluse välja mõista elatis väiksemana kehtestatud miinimummäärast. Järjest rohkem levinud erandi kasutamine viis Riigikohtu lahendi tegemiseni, kus Riigikohus pidas vajalikuks selgitada miinimummäärast väiksema elatise väljamõistmise põhimõtteid.

Esiteks ei välistanud kolleegium elatise suuruse määramisel ka riiklike peretoetuste saamist. Kuivõrd riiklikud toetused lapsele on mõeldud lapse ülalpidamiseks, siis on igati loogiline, et selles osas lapsevanema kohustus väheneb – selles osas annab lapsele ülalpidamist riik.

Alates jaanuarist 2018 on ühele lapsele makstava peretoetuse suuruseks 55 eurot kuus. See tähendab, et ühe vanema osa ülalpidamise andmisel väheneb peretoetuse tõttu 27,5 euro võrra 222,5 euroni. Riiklike peretoetuste arvesse võtmiseks elatise suuruse määramisel tuleb kindlasti esitada aga vastav taotlus, kohus omal algatusel seda arvesse võtta ei tohi.

Teiseks on kohtud asunud seisukohale, et miinimumelatist on võimalik vähendada ka sellisel juhul, kui laps elab teatud aja lahuselava vanema juures. Riigikohus on oma hiljutises 9. juuni 2017 lahendis nr 3-2-1-35-17 täpsustanud, et kui vanemad elavad eraldi, siis kannavad nad eelduslikult nende juures olevate laste esmased kulud, nt söögikulud.

Mõlemad vanemad kannavad eelduslikult ka eluasemekulusid, mida saab jagada laste vanemate juures oleku aja järgi. Kuna kulusid lapse majutamiseks teevad mõlemad vanemad, ei ole põhjendanud nõuda lahuselavalt vanemalt lapsega püsivalt koos elava vanema eluasemekulude katmist sama aja eest, kui tema peab eluasemekulusid laste huvides kandma. Vastasel juhul koormataks teda topelt, kuna ta peaks osalema teise vanema kulude katmises, kuid tema enda kulud jääksid arvestamata.

Ühes lahendis (1 RKTK 22.märtsi 2017.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16) on Riigikohus teinud ka põhimõttelise märkuse seadusandjale suunitlusega kontrollimaks praeguse regulatsiooni efektiivsust. RAKE tehtud uuringu kohaselt oli aastatel 2010-2012 keskmise lapse tegelik ülalpidamiskulu 280 eurot ühe lapse kohta.

Kuna proportsioon laste vajaduste rahuldamiseks vajalike keskmiste kulutuste, lapsetoetuste suuruse ja keskmise sissetuleku vahel on oluliselt muutunud, tuleks PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise alammäära vähendada. Riigikohus andis tugeva signaali, märkides, et seadusandja eesmärgiks ei saa olla reguleerida õigussuhet viisil, mis võib viia selleni, et valdava osa isikute suhtes tuleb kohaldada erandit (PKS § 102 lg 2) ning vaid väikse osa isikute suhtes saab kohaldada seaduses sätestatud reeglit (PKS § 101 lg 1).

Nagu nähtub eelnevast, on elatist puudutavad vaidlused läinud aasta-aastalt aina keerulisemaks. Kui varasemalt sai lahenduste leidmisel aluseks võtta vaid seaduses sätestatud miinimumelatise, siis tänaseks päevaks on see asendunud mitmete erinevate asjaolude analüüsi ja võrdlemisega, mille tulemusel kujuneb välja otsustus elatise suuruse kohta.