Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Laulja Kelly Clarkson selgitab, miks ta lastele laksu annab

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Kelly Clarkson.
Kelly Clarkson. Foto: VALERIE MACON/AFP/Scanpix

Igaüks kasvatab oma lapsi nii, nagu ta õigemaks peab, kuid füüsiline karistamine ei ole aktsepteeritav. Paraku on siiani neid, kes laksu andmist õigustavad. Nagu näha, on nende seas ka kuulsuseid, kelle arvamust võetakse teistest tõsisemalt.

Telesaate Amercan Idol esimese hooaja võitja, muusik ja kahe lapse ema Kelly Clarkson avaldas hiljuti antud intervjuus, et peab laste füüsilist karistamist normaalseks, sest seda tehti ka tema lapsepõlves.

Kui paljud teised inimesed vannuvad, et ei ole ealeski sellised lapsevanemad, nagu nende endi omad olid, siis Kelly Clarkson ei kuulu nende hulka. «Ma ei mõista laksu andmist hukka, kuigi paljud inimesed minu arvamusega ei nõustu,» ütles ta raadiosaates lastest rääkides. «Ja ma ei mõtle selle all kõvasti löömist vaid ainult laksu andmist. Minu vanemad andsid mulle laksu, ja mul ei ole sellega mingeid probleeme. Aga ma teen seda ise ka.»

Clarksonil on kaks last, kolmeaastane River Rose Blackstock ja üheaastane Remington Alexander. Nagu ta intervjuus selgitas, õigustab ta laksu andmist sellega, et sai ka ise lapsepõlves laksu. «Ma olen pärit lõunast, seal me saame laksu. Kui ma sattusin kunagi koolis direktori kabinetti, siis mu ema helistas direktorile ja andis ka talle loa mulle laksu anda. Ma olen palju näinud ja tugeva iseloomuga isiksus, seega ma arvan, et see on okei.»

Laulja selgitas saates veel, et hoiatab laksuga ähvardades oma lapsi kontrolli all, sest siis nad teavad, mis tagajärjed valesti käitumisele on. Avalikus kohas tunneb ta end lapsi karistades siiski ebamugavalt, sest teab, et mõnda pealtnägijat võib see häirida.

Loe lisaks: Kümme põhjust, miks laksu andmine on ebaefektiivne ja last kahjustav karistusmeetod

Tagasi üles