Kindlasti teab iga inimene kaneeli, seda kasutatakse pea igas köögis. Paljud armastavad kaneeliõli kui meeldivat aroomiandjat. Aastaid on räägitud kaneelist kui imerohust kaalulangetamisel. Aga neile, kes veel ei tea, tahaks rõhutada, et kaneelide kuninganna ja hinnalisim teistest on siiski ainult tseiloni kaneel ehk Cinnamonum zeylanicum, väga aromaatne, peene, veidi magusa maitsega, kuid samal ajal ka mõnusalt mõrkjas vürts.
Parima kvaliteediga on rullikeeratud paberit meenutavad heledad kangid. Mida õhem on koor, seda peenem on kaneeli maitse. Ka sisaldab ta teiste kaneelidega võrreldes märksa vähem inimesele kahjulikku fütokemikaali kumariini. Parim kaneel on jahvatatud tseiloni kaneel, mida tuleks säilitada õhukindlalt, nagu ka kaneelipulgakesi.
Kaneel ja kassia (hiina kaneel)
Kaneel on palju väärtuslikum kui kassia, viimase lõhn on teravam, koor karedam ja tumedam. Kaneeli võidakse siiski kassiaga asendada või kassia hulka lisada. Tavaliselt on kaneelipulber kassiaga segatud, nii et kaneeli ennast on seal vähe.
Tervet kaneeli- ja kassiakoort (Cinnamoni cassiae cortex) on küllaltki hõlbus eristada, viimane on tunduvalt paksem, tumedam ja karedam.
Kassiat kultiveeritakse peamiselt Indias ja Hiinas, aga ka enamikus troopilistes maades.
Päritolu ja levialad
Tseiloni kaneel kuulub loorberiliste sugukonda ja tema looduslik kodu on Sri Lanka troopilised metsad. Olles sealse taimestiku tüüpiline esindaja, igihaljas puu, armastab ta kõrgusi ja palju vihma ning võib kasvada väga kõrgeks.
Alates 1580. aastast oli Tseilon (Sri Lanka) portugallaste ülemvõimu all ning nende käes oli kaneelikaubanduse monopol ja nad nõudsid andamina saarelt 125 tonni kaneeli aastas. Tseiloni kuningas Kandy kutsus appi hollandlased. Nõnda läks kaneelimonopol hollandlaste kätte. 1765. aastal hakati Tseilonil kaneeli esimest korda kultuurtaimena kasvatama. Aasta pärast vallutasid saare inglased. Kaneelikaubanduse monopol läks nüüd inglastele, kuni hollandlased hakkasid Indoneesiasse kaneeliistandusi rajama. Sest ajast ekspordib Indoneesia umbes 8000 tonni kaneeli aastas. Parim kaneel tuleb Sri Lankalt, kuid tseiloni kaneelipuud kasvatatakse ka Indias, Jaaval, Sumatral, Lääne-Indias, Brasiilias ja Egiptuses.
Saagi koristamine
Tänapäeval saadakse kaneelikoort noorte puude sisekoorest. Uued puud kasvatatakse suurematelt puudelt võetud pistikutest, neid kärbitakse tugevalt, et saada rohkesti võrseid (kasvab nagu pajuvõsa). Sellega hoitakse ära vanade puude väljasuremine, mis juhtus paraku Lõuna-Ameerika vihmametsades, kus koore võtmiseks kasutati metsikuid puid.
Vihmaperioodil tehakse noorte puude väliskoorde sisselõiked ja jäetakse vähemalt üheks päevaks fermenteeruma. Kui väliskoor on fermenteerunud, eemaldatakse see ja nähtavale ilmub sisekoor, mis omakorda päikese käes kuivatatakse. Selles protsessis sisekoor kähardub, keerdub kaneelikangideks.
Väga vana ja hinnaline vürts
Kaneel on üks vanemaid vürtse ja on tuntud iidsetest aegadest. Seda mainitakse Vana-Hiinas juba umbes aastal 2800 eKr keiser Shennongi vürtside raamatus.
Kaneeli mainivad ka Herodotos ja teised antiikkirjanikud. Vana-Kreekas kasutati kaneeli juba aastal 400 eKr.
Kaneelist on juttu juba Tooras, sellel on pikk kasutusajalugu Indias ja Egiptuses, mis ulatub tagasi 500. aastasse eKr. Kaneeli kasutati salvides, ravimites ja parfüümides, seda armastasid vaaraode liignaised, et muuta end ihaldusväärsemaks.
Vaarao Ramses III ajast pärineval papüürusel räägitakse, et vaarao loovutas jumal Amoni templile riigituludest koguni 82 kimpu kaneeli.
Kuninganna Nofretete parfüümide hulka kuulus kaneel, see põles ka tema hauakambris.
Koos teiste ürtidega oli kaneel tuntud egiptuse palsameerimisõlide koostises. Ka vana Rooma elanikud tundsid kaneeli ja valmistasid sellest ilukreemi.
16.–18. sajandi Euroopas oli kaneel tuntud kui üks eriti kallihinnalistest vürtsidest. Kaupmees Anton Fugger põletas 1530. aastal Karl V silme ees kaneelikangide tules keisri võlatähti, demonstreerides nõnda oma rikkust.
Araabia kaupmehed peitsid teda hinnalisuse pärast ja rääkisid selle päritolust pööraseid lugusid: Araabias olevat üks mäeahelik, kus röövlinnud kasutavad kaneeli oma pesade ehitamiseks.
Ameerika avastamine kirjutatakse sageli kaneeli arvele, sest Kolumbus, kes otsis Vürtsisaari, kus pidi kasvama kaneel, kaldus kursist kõrvale ja avastas Ameerika.
Juba iidsetest aegadest on kaneeli kasutatud armurohuna. Kaneeli mainitakse ka Piibli Õpetussõnades (7:17) räägitakse armuvoodi kohta: «Ma riputasin voodisse mürri, aaloed ja kaneeli.» Soojendav kaneeliõli võimendab sensuaalsust. Arvatakse, et kaneel suurendab kirge ja võimekust, seda teati ammustel aegadel ja kasutatakse ayurvedas ka tänapäeval.
Kasu tervisele
Kaneeli raviomadusi kiitis juba Hippokrates 2500 aastat tagasi.
Indias ja tänapäeva ayurvedas kasutatakse kaneeli hambavalu, iivelduse, oksendamise ja seedehäirete raviks. Lisaks veel külmetuse, palaviku, köha, vereringehäirete, stressi, üleväsimuse, gaasivalude ja kõhulahtisuse raviks, sooletegevuse kiirendamiseks, igemepõletike korral suuveena, kuristusveena angiini puhul. Ka mõned hambapastad sisaldavad kaneeli.
Kaneelil on tugevalt antiseptilised omadused, ta aitab võidelda bakterite, seente, viiruste ja pärmseentest põhjustatud infektsioonide vastu. Sellel on limasekesti puhastav, vereringet stimuleeriv, vererõhku alandav, samuti ainevahetust kiirendav ja seedimist parandav toime organismile. Seda on soovitatud koos vedelikuga skorbuudivastase vahendina.
Köha, nohu ja teiste külmetusnähtude korral segatakse näpuotsatäis kaneelipulbrit või 20 tilka alkoholi baasil valmistatud tinktuuri sobivasse ravimteesse. Tugeva nohu korral peaks aitama kaneelitükikese närimine.
Viimased teadusuuringud on näidanud, et kaneel alandab täiskasvanud diabeetikutel veresuhkru taset, ka paranevad kaneeli tarbivatel täiskasvanutel vere rasva- ja kolesteroolitaseme näitajad.
Kaneeliõli ja viiruk
Aroomiteraapias on kaneel tunnustatud kui valu ja masenduse leevendaja ja elujõu tugevdaja. Õli on soojendav, värskendav, puhastav ja meeli rahustav.
Kaneelist valmistatud viiruki põletamine ruumides toob meeltesse positiivsust, tõstab tuju, tekitab küllusele ja armastusele avatud tundeid, tahtmise jagada ja tunda armastust.
Köögis, kodus ja aias
Hinnatud vürtsina on kaneel laialdaselt kasutusel kulinaarias: marinaadid, magustoidud, joogid, küpsetised, pudrud, hoidised jm. Mitmetes kuulsates maitseainesegudes on kaneel tähtsal kohal.
Kaneeliga saab majast ja aiast tõrjuda ebameeldivaid putukaid, näiteks kaovad sipelgad, kes tungivad vahel tuppa või kasvuhoonesse. Neile kaneelilõhn ei meeldi.
Ohutus
Oldagu ettevaatlikud kogustega. Ühekordseks annuseks on sobiv 0,5–1 grammi ja päevaannuseks 2–4 grammi droogi või 1–2 tilka eeterlikku õli. Kaneel võib kahjustada maksa tööd, kui seda annustada liiga palju. Seda peaksid silmas pidama kõik, kes kasutavad kaneeli kaalulangetamisel.
Õli on tugevatoimeline, võib ärritada tundlikku nahka. Õli ei tohiks kasutada seespidiselt. Rasedad ei peaks kaneeli ravimiseks üldse tarvitama, roogade maitsestamisel väheses annuses on ta kahjutu.