Eestlane on kinnine, naljalt head ei ütle. Iseloom selline, ei ilutseta. Mis seda mesijuttu niisama ikka rääkida, oluline on teada anda, kui midagi on viltu. No kui just väga mingil põhjusel vaja, siis vast ütlen – kui väljavalitut tahaks voodisse või altari ette saada või laps ei lõpeta muidu nutmist ära või tuleb sõpra sõnadega tupsutada, sest muidu kukub tsüklisse.
Tegelikult võiks üheks igapäeva- ja uusaastalubaduseks olla see, et hakkan inimestele enda ümber hästi ütlema ja kui ei oska sellist kunsti, siis õpin ära. Eestlaste iseloom võib olla nii- ja naasugune, aga head ütlemised, komplimendid on inimestevahelistes suhetes hädavajalikud. Vale on mõelda, et ah, kes neid ikka mäletab – paljude inimeste ilusaimad hetked on nendega seotud ja mälestus neist on eriti toeks meile just kõige raskematel hetkedel. Neid kuuldes saame teada, et oleme teise, ütleja, tähelepanu väärt. Et teine inimene annab meile midagi – tähelepanu, märkamist – vabatahtlikult, sunnita, hoolimise kingina.
Unustame komplimentide pragmaatilise külje (et öelda tuleb siis, kui vaja, viisakas ja on kasu on loota) ja et selleks peab olema suhtlemisekspert. Põhiline on olla siiras. Aus ja õige kompliment ongi siiras, lugupidav, õigel ajal ja õiges kohas õeldud, otseste kasudeta ütlejale. Head sõnad on ka otsene märk suhete kvaliteedi kohta. Kui julgeme teisele öelda, mida toredat temas näeme, siis tegelikult avame sellega ka ennast. Anname teada, et peame kedagi oluliseks, oma tähelepanu vääriliseks – ja muudame teda sellega julgemaks ja enesekindlamaks. Head sõnad nõuavad ütlejalt ka julgust olla ehe, muidu ei saa. Kõik me teame, et kui kord on mõni hea ütlemine või kompliment võltsilt kõlanud, siis selle inimese samamärgilistesse sõnadesse suhtume edaspidi väga ettevaatlikult.
On aga komplimente, mis tihti jäävad ütlemata. Kui tihti anname kallile inimesele või kolleegile teada, et oleme tema üle uhke ja rõõmus? Tänulik? Et ta on meid inspireerinud ja innustanud olema milleski parem inimene? Et tema mingi väga konkreetne isiksuseomadus on meie jaoks nii oluline ja miks? Et tema arvamus on meile tähtis, pani meid mõtlema, tekitas hea meeleolu? Et me näeme, kui kõvasti ta on mingi eesmärgi nimel tööd teinud, pingutanud – ka siis, kui siht veel ei paista ja võimalik on ebaõnnestumine? Kui sageli ütleme natukegi olulistele ja toredatele inimstele otse, et meil on hea meel neid näha? Anname teada, et oleme rõõmsad, et nad üldse olemas on?
Komplimendid ja head sõnad on tähelepanutreening
Vaja on panna tähele inimeste erinevaid külgi, toredaid väikseid momente. Karm küsimus, aga - kas meil üldse on jaksu teisi tähele panna, neis head märgata – või oleme enda muredega nii puntras? Kui ütleme aina üldisi positiivseid asju (näed hea välja, oled nutikas, tubli), siis see kaotab mõju. Teine saab aru, et kaaslane – olgu ta kolleeg, lapsevanem või armsam – ei viitsi teda enam tähele panna päriselt, detailides märgata ja ta pettub, muutub ilusate ütlemiste suhtes tuimaks, ka siis, kui neid on palju. Pettuma panevad ka head sõnad, mis tegelikult viitavad otse meie ootustele teise suhtes, sellele, millised me nende arvates võiks olla (sina küll koolis halbade hinnetega leppima ei pea, sa oled nii tark, sinusugune mees peaks kümme korda suuremat palka saama).
Jah, võib mõelda ka nii, et aga ma ju ütlen vahel elukaaslasele, et ta on mulle armas… Võib-olla on kunagi ette tulnud lausa «ma armastan sind». Kas see siis pole kõige paremini ütlemine üldse? Ometi on tegemist natuke erinevate asjadega. Öeldes kellelegi, et ta on kallis, ütleme midagi oma suhtumise kohta temasse, tunnete kohta – mitte tema meist sõltumatute isikuomaduste või käitumise kohta. Ideaalis võiks võrdselt olla nii oma tunnetest märku andmist kui ka teise positiivsete omaduste märkamist, sest kui ühes suunas ütlemisi peaaegu polegi, on see kallis inimene ühel hetkel kurb.
Kui me aga ei tea, mida ja kuidas kellelegi hästi öelda, siis… Proovime alguses lihtsalt rohkem tähele panna. Eriti neid, kes meile kallid.