On aga komplimente, mis tihti jäävad ütlemata. Kui tihti anname kallile inimesele või kolleegile teada, et oleme tema üle uhke ja rõõmus? Tänulik? Et ta on meid inspireerinud ja innustanud olema milleski parem inimene? Et tema mingi väga konkreetne isiksuseomadus on meie jaoks nii oluline ja miks? Et tema arvamus on meile tähtis, pani meid mõtlema, tekitas hea meeleolu? Et me näeme, kui kõvasti ta on mingi eesmärgi nimel tööd teinud, pingutanud – ka siis, kui siht veel ei paista ja võimalik on ebaõnnestumine? Kui sageli ütleme natukegi olulistele ja toredatele inimstele otse, et meil on hea meel neid näha? Anname teada, et oleme rõõmsad, et nad üldse olemas on?
Komplimendid ja head sõnad on tähelepanutreening
Vaja on panna tähele inimeste erinevaid külgi, toredaid väikseid momente. Karm küsimus, aga - kas meil üldse on jaksu teisi tähele panna, neis head märgata – või oleme enda muredega nii puntras? Kui ütleme aina üldisi positiivseid asju (näed hea välja, oled nutikas, tubli), siis see kaotab mõju. Teine saab aru, et kaaslane – olgu ta kolleeg, lapsevanem või armsam – ei viitsi teda enam tähele panna päriselt, detailides märgata ja ta pettub, muutub ilusate ütlemiste suhtes tuimaks, ka siis, kui neid on palju. Pettuma panevad ka head sõnad, mis tegelikult viitavad otse meie ootustele teise suhtes, sellele, millised me nende arvates võiks olla (sina küll koolis halbade hinnetega leppima ei pea, sa oled nii tark, sinusugune mees peaks kümme korda suuremat palka saama).