Kummaliselt kõlava nime taga on väga raske probleem. Bigoreksia ehk lihasdüsmorfia on anoreksia vorm, mida põevad peamiselt mehed.
Mis on aina rohkem mehi ohustav bigoreksia?
Bigoreksia on obsessiiv-kompulsiivse häire tüüp, mille puhul mehel on tekkinud kinnisidee, et ta on liialt kõhetu ja peab enda musklid suuremaks treenima, edastab AskMen Sydney Ülikooli teadlaste uue uuringu kurvastavaid tulemusi.
Bigoreksiat põdev mees on tegelikult normaalse välimusega terve inimene, kelle kehakuvand on moonutatud ja nii veedab ta pikki tunde jõusaalis, kontrollib peensusteni oma söömist ning võib minna ka steroidide manustamiseni, et üha suuremaid muskleid saada.
«Mehi koormab lisaks stigma, et nad on vähem mehelikud, kui neid painab stereotüüpiliselt naiselik probleem,» selgitasid uuringu autorid väljaandes Australian and New Zealand Journal of Public Health. Lühidalt selgitades on lihasdüsmorfia all kannatav mees oma kehaga rahulolematuse tõttu isegi hädas, kuid probleem ise võib enesetunnet omakorda veelgi halvendada. Tegu on õela nõiaringiga.
Uuringust selgus, et meestel diagnoositakse bigoreksiat neli korda väiksema tõenäosusega kui naistel anoreksiat. Tõenäoliselt seetõttu, et söömishäire ohumärgid on üldsusele juba tuttavamad ja hakkavad kergemini silma. Seevastu ei süveneta nii väga noore mehe püüdlustesse end jõusaalis suureks pumbata. Kõvasti trenni tegevat meest peetakse tubliks ja terveks.
Bigoreksia tõttu võivad mehed samuti pidada ekstreemseid dieete, oksendada, kasutada kõhulahtisteid, diureetikume ja rasvapõletajaid, kuid väga oluline probleem selle häire juures on nimelt steroidide tarvitamine. Peale Austraalia, kus uuring teostati, on ka Ühendkuningriikides avastatud, et süstlavahetuspunktides on heroiini kõrval väga palju steroidide süstijaid.
«See probleem ei ole kindlasti piisavalt tähelepanu saanud, sest buliimia ja anoreksia puhul on tähelepanu keskpunktis alati rasv,» kommenteeris uuringu juhtautor Scott Griffiths. «Meestel on see hoopis muskulaarsus. Nad kasutavad steroide, kõhulahtisteid ja diureetikume, aga me ei näe seda käitumist söömishäire osana.»
Kuigi oma tervise eest hoolitsevat meest võib takka kiita ja regulaarne kehaline aktiivsus on väga oluline, tuleb meil kõigil teadvustada lihasdüsmorfiat olulise probleemina, et me oskaksime selle ilmnedes märgata ohtu mehe vaimsele tervisele.