Päevatoimetaja:
Heidi Ruul
Saada vihje

Mehe ülestunnistus: lõin oma naist, nüüd ta kardab mind

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: Vida Press

«Viimasel ajal olen oma naisega väga palju tülitsenud. Viimane tüli läks väga ägedaks ja ma lõin teda. Ma ei tahtnud seda teha ja ma väga kahetsen,» tunnistab mees Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Naine kardab mind. Kui püüan temaga rääkida ja isegi kätt liigutan, siis hüppab ta eemale. Minu juuresolekul läheb ta väga närviliseks. Kuigi ta varjab seda hoolega, saan mina ju aru. Nimelt, kui ta oli väike, siis oli ta isa teda paar korda löönud… Mida teha? Kuidas talle selgeks teha, et ma armastan teda ja ma ei tahtnud teda lüüa?»

Vastab koolipsühholoog, Gordoni Perekooli koolitaja Vaike Kumari:

«Nõuab vist julgust, et kirjutada oma teost, millega ise rahul ei ole! Ma usun, et see on esimene samm olukorrast aru saamiseks ja lahenduste otsimiseks. Oluline, et suudaksite sisemiselt jõuda veendumusele, et löömine ei ole lubatud ja inimene saab enda käitumist kontrollida. Usun, et naisele kindlustunde tagasi andmiseks läheb päris hulk aega, aga teinegi kord löömine, või sellega ähvardamine võib selle võimaluse nullida alatiseks. Naised vajavad mehelt kõige enam kindlustunnet – nii majanduslikku, psühholoogilist kui ka füüsilist. Kujutage nüüd olukorda, milles teie naine praegu on. Mida ta võib tunda, kui inimene (see tähendab teie), kes peaks kindlustunnet pakkuma, muutub ise ohuallikaks? On üsna loomulik, et ta teid kardab. 

Vaatame seda olukorda nüüd mitme kandi pealt ja teie, kui seda kirja loete, püüdke tõsiselt otsida vastuseid minu küsimustele. 

Tülid perekonnas on normaalne nähtus. Vägivald tüli korral ei ole normaalne ja näitab, et 1) tüli ei osata lahendada rahumeelselt või 2) vägivallatsejal on veendumus (sageli alateadlik, kuid siiski sügavalt sisemine), et teatud juhtudel on löömine lubatud. Kas teid ennast on (lapsepõlves) löödud? Kas teil on selline veendumus, et mõnikord on inimene nii vihane, et kaotab kontrolli oma tunnete ja käte üle? Või usute, et mees on «pea» ja naine peab talle kuuletuma ja kui asjad nii ei ole, siis mees on nannipunn ja «tuhvlialune»? Kas tunnete end pahasti (ebakindlalt, ärritunult, vihaselt), kui kuulete midagi oma naise tegemistest, millest ta teile rääkinud ei ole? See viimane võib viidata vajadusele oma naist kontrollida, et vältida hülgamist või muid ootamatusi. Kas teil on raske leppida sellega, et naine näeb asju teisiti kui teie ja jääb oma seisukohtade juurde? Kas tunnete, et selline olukord on teie autoriteeti õõnestav? Mitmed «jah» vastused näitavad, et püüate oma pereelu korraldada ainult enda nägemuse järgi ja kõik teistsugused lähenemised on teie jaoks valed ja võib olla teie enesehinnangut alandavad. Kui teid ennast on löödud, siis võib olla on teie südamesse jäänud veendumus, et löömine oli õige ja aitas teil saada paremaks inimeseks.

Igal juhul on vägivalla kasutamine tunnus, et inimene ei leia olukorra lahendamiseks muud viisi ja ta tahab tülis tulla kindlasti «võitjaks» ja sellepärast ei tule tüli lõpetamine või järeleandmiste tegemine kõne allagi.

Kirjutate, et olete viimasel ajal naisega palju tülitsenud. Siin puuduvad vihjed põhjustele. Tülid on normaalsed, kuid kui neid on sageli, siis on kellelgi tõsiseid probleeme selles suhtes. Tülide puhul on oluline välja selgitada põhjus. Sageli on põhjuseks varjatud rahulolematus ja otsesed tüli esilekutsuvad tegurid vaid rahulolematuse väljendused. Kui alustate teie tüliga, siis küsige endalt, mis oli põhjus? Kas naine ei vasta enam ootustele? On tüli põhjuseks raha, lapsed või midagi muud? Me vihastame teise inimese peale, kui ta meie arvates käitub lollilt, lubamatult, meid kahjustavalt. See tähendab, et vaatame maailma oma mätta otsast ja oleme kindlad, et ainult nii tuleb käituda, nagu meie õigeks peame. Tegelikult on maailmas võimalik elada ja olla väga erinevat moodi ja see, mis sobib ühele, ei pruugi sobida teisele. Seega tuleb teise inimese käitumist püüda kõigepealt mõista ja alles siis oma arvamust väljendada. Sageli vihastame ka siis, kui meile tundub, et meie partneri käitumine, tegemised riivavad meie au ja uhkust. Teisisõnu, me tunneme, et teine inimene justkui häbistab meid oma käitumisega. Minu arvates on nii, et keegi ei saa mind häbistada ega minu enesehinnangut alandada peale minu enda. Kui minu abikaasa murrab truudust, siis see ei häbista mind, vaid näitab teda truudusetu elukaaslasena. 

Kuidas siis käituda konfliktides? Oluline on välja selgitada, kas tegemist on vajadus- või väärtuskonfliktiga. Vajaduskonflikt on selline, kus teise inimese käitumine toob mulle käegakatsutava tagajärje. Näiteks partneri liigne raha kulutamine viib selleni, et mul ei ole raha üüri maksmiseks. 

Väärtuskonflikt on vastuolu põhimõtete, väärtuste tasandil. Näiteks mulle ei meeldi minu naise sõbranna ja ma saan vihaseks, kui kuulen, et nad on koos kohvikus käinud. Mulle ei meeldi oma abikaasa hobi, mis minu arvates võtab mõttetult palju aega. Sageli on just viimast sorti tülid suhete halvendajad. Väärtuskonfliktide põhjuseks on sageli veendumus, et maailmas on õige elada vaid ühtviisi ja kõik muu on halb, rumal, lubamatu. Väärtuskonfliktil pole enamasti mõlemat poolt rahuldavat lahendust ja seetõttu on mõistlik suhtuda sallivalt teise inimese põhimõtetesse ja väärtustesse.

Vajaduskonfliktide puhul on mingid minu vajadused rahuldamata või toob teise inimese käitumine mulle kaasa lisatööd, lisakulutusi või ajakulu. Sel juhul annan mina teate, milles toon välja tema käitumise mõju minule. Näiteks: «Kui sa kulutad jõulukaunistustele nii palju raha, siis ma muutun murelikuks, sest kardan, et meil ei jätku raha üüri jaoks.» Mina-teade ei ole süüdistav, nagu seda oleks sina-teade, mida tavaliselt kasutame: «Sa oled üks mõtlematu laristaja ja ei suuda kunagi pikemalt ette mõelda.» Kui on olukordi, mis ikka ja jälle tüli põhjustavad, siis tuleks kasutada kuueosalist võitja-võitja konfliktilahendusmeetodit. Sellest saab lugeda Gordoni raamatust «Tark lapsevanem» või minna perekooli, kus võimalik praktiliselt see läbi mängida. 

Usun, et teil on veel võimalus muuta oma suhe mõistvaks ja mõlemale partnerile rahuldustpakkuvaks. Väidate, et armastate oma naist ega tahtnud teda lüüa. Nüüd tehke kõik selleks, et muutuda rahulikuks ja sallivaks meheks. Kui tunnete, et siinkirjutatust ei aita, siis külastage psühholoogi või perenõustajat. Hea oleks seda teha koos abikaasaga. Tegutsege ja ärge jääge ootama, et ehk laabuvad asjad iseenesest.»

Tagasi üles