Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/06/03/610312t1ha93c.png)
:format(webp)/nginx/o/2017/12/28/7442153t1hab83.jpg)
Võtsin sel aastal 30 kilo alla ja pean ideaalse kaalu saavutamiseks veel 20 kaotama. See on tõsine ettevõtmine ja mul ei ole üldse enam nii kindlat tunnet, et jaksan seda teha. Lugeda igat ampsu, mida suhu panen, planeerima tervet nädalat selle järgi, et täpselt neli korda trenni jõuda. Mul on toitumishäire, mida olen ilmselt lapsest saati põdenud, ja millega elan elu lõpuni, ja seda endale tunnistada on kohutavalt raske. Täna kirjutab meile oma pihtimuse Reelika.
Kui ma olin umbes kümneaastane, mäletan, et hiilisin õhtul hilja pärast hammaste pesemist vaikselt kööki. Kuulasin pingsalt, kas ülejäänud perekond on ikka elutoas teleka ees koos, tõstsin hiirvaikselt pliidil oleva poti pealt kaane ja kallasin endale kulbitäite kaupa suppi suhu. Või hautist, hakklihakastet või mida iganes isa oli keetnud ja homseks jätnud.
Mul ei olnud kõht tühi ja ega see külm hakklihakaste nüüd nii hästi maitseda ka ei saanud, aga ma lihtsalt tahtsin süüa. Kogu aeg, veel süüa, tunda seda lohutavat tunnet, kui magu on nii täis, et valutab. Siis oli hea magama minna. Keegi nagu puudutab sind seestpoolt.
Haigus, mida ma põen, on inglise keeles binge eating, eesti keeles kutsutakse seda kohmakalt pealesundiv söömishäire. See tähendab, et sa sööd palju, liiga palju, õgid, kuni paha on, ja siis õgid veel. Kuna see on nii õudne ja kütt-korilase mõttes idiootlik käitumine, tehakse seda tavaliselt salaja. Häbi on. Mul on söömise pärast suur osa elust nii häbi olnud, et ma ei ole avalikus kohas või tuttavate keskel üldse midagi süüa suutnud. Ülikooli ajal, kui pool kursust istus sööklas koos lõbusa suure laua taga ja päevapraade hävitades nalja viskas, leidsin ma endale muud tegevust. Et siis salaja kuskil nurga taga suur pakk kartulikrõpse õgida ja õhtul pärast kooli kilo majoneesist salatit ja pool grillkana hävitada.
Enam ma nii ei tee. Ma olen nüüd 30-aastane täiskasvanu, mitte laps ega teismeline, ja ma olen õppinud oma toitumist kaine pilguga jälgima. See on kõige olulisem asi, mida ma kunagi enda heaks teinud olen, ja kõige raskem. Sõnad «ma olen paks» ütlesin esimest korda kellegi ees välja ilmselt alles eelmisel talvel, mitu kuud hiljem suutsin kasutada veel konkreetsemat «mul on toitumishäire». Varem olin alati lihtsalt teemat vahetanud ja solvunud, kui keegi minuga kaaluteemadest rääkida julges. Peeglisse ei vaadanud ma aastaid.
Kui kõvas ülekaalus, kehamassiindeksi järgi rasvunud inimene hakkab oma söömise ja liigutamise eest hoolitsema, kaovad esimesed kilod tegelikult kiiresti. Kuna toit on mulle alati täielik kinnisidee olnud, teadsin tegelikult ilma igasuguste kavade ja programmideta, mida peab tegema. Liha ja köögiviljade söömine ning trennis käimine on tegelikult ju imelihtne ja kui ma endale ise määratud programmiga möödunud jõuludel alustasin, sulasidki numbrid kaalu peal nagu muinasjutus. Pidin paari kuuga kõik oma riided minema viskama, sest midagi ei olnud enam paras. Sain lahti oma manipuleerivast ja vägivaldsest kallimast ning leidsin oma ellu kellegi uue ja toreda.
Kusjuures kõige suurem muutus oli minu arvates mu peas. Lugesin just uurimust, et raskes ülekaalus inimesed on aeglasema mõtlemise ja kehvema mäluga, nende aju on sõna otseses mõttes rasva uppunud. Hea küll, ilmselt ikka mitte nii otseses, aga tõepoolest oli koos uue kehaga vahel tunne, et mul on ka uus mõistus. Ja see uus mõistus ei suutnud ära imestada, kui lollilt ma enne elasin.
Siis aga saabus koos suvega seisak, mis kestis pool aastat. Ja nüüd, viimaste pühadega, kui tuju on hea ja palju lähedasi vaja külastada, olen juba mõned kilod juurde võtnud. Ei, ma ei õgi öösiti salaja köögis, kui teised magavad, aga ma söön järjest tühjaks iga kartulikrõpsupaki, mis mu lähedal avatakse. Ma tõstan jõululauas endale kaks korda praekapsast juurde ja pean piparkoogikausi peitma kapiotsa, et see mul kogu aeg nina all ei oleks. Ma olen toidusõltlane ja keset lõputuid ahvatlusi lõpuks ikka murdun.
Ma kardan kõige rohkem iseennast. Et leian kaalult mõne juurde tulnud grammi, saadan kõik kuradile ja tellin kolm pitsat. See on minu puhul täiesti võimalik ja nõuab väga palju enesekontrolli, et endale selgeks teha, et ma pole läbi kukkunud. Ma olen olnud tubli, ma võtsin aastaga 30 kilo alla, isegi kui mõned nüüd juurde tulid. Ma saan oma treeningplatoost üle ja sunnin ennast sööma kolm korda päevas liha ja köögivilju. Ja pitsa, täpselt nagu kõige suurem pakk krõpse või hangunud rasvatükkidega öine hakklihakaste, on tegelikult väga rõve. See ei ole maitsev ja pärast on kaks päeva paha olla. Liiga täis kõht on väga rõve. Elus on ilusamaid asju.
Ehk olekski kasulik need endale uuesti üle korrata. Eile õhtul, kui trenni jalutasin ja tõesti üldse sinna läbi vihmase linna minna ei tahtnud, loetlesin neid endale nagu mantra. Ma saan lõpuks osta tavalisi riideid ja ei pea poes häbiga paksude osakonnas käima. Ma mahun lennukiistmetesse ja ei valgu üle käsitoe naabri poolele. Ma jaksan käia trepist ja seksida. Ma ei pea enam leiutama nõmedaid vabandusi, kui kutsutakse randa ja spaasse. Ma ei higista tavalise kõndimise peale loiku. Ma saan käia sõpradega õhtust söömas ja süüa seltskonnas ilma suuremate piinadeta ühe normaalse portsu.
Ma kontrollin ennast ja toitumishäiret, mis on mind terve elu kontrollinud. Ja mis põhiline, ma ei vihka enam ennast. Ei oma pead, mis teeb minu otsuseid, ega peegelpilti, mis ei ole küll veel kaugeltki ideaalne, aga mida ma suudan juba vaadata. Enamjaolt isegi naeratades.
Saada meile oma pihtimus aadressil sobranna@postimees.ee, pane märksõnaks «Hingelt ära» ja maksame iga avaldatud loo eest honorari 30 eurot kätte.