Hingelt ära: kuidas töötu üksikemana ikkagi jõulud üle elada?

Foto: PantherMedia / Scanpix

Täna saadab meile oma pihtimuse Liisa. Ootame teie kirju märksõnaga «Hingelt ära» aadressil [e-mail] ja iga avaldatud saladuse eest maksame honorari 30 eurot puhtalt kätte.

Ma olen alati armastanud kingitusi teha. Juba väikese lapsena panin muist taskuraha kõrvale, et tähtpäevadel emale lilli või midagi väikest ja ilusat nipsasjakest soetada, oli selleks siis sünnipäev või aastavahetus. Veel mõned aastad tagasi tegin kingitusi sõpradele ka lihtsalt niisama, üllatusena ja ilma erilise põhjuseta. Mulle meeldis ja meeldiks siiani see tunne, kui näed midagi poes ja meenub keegi, kellele see asi justkui loodud on. Ostad ära, vaatamata summat, teed miskit mitte formaalsususest, vaid südamega.

Paraku on elul omad keerdkäigud ja nii ongi, et viimased aastad olen ilma püsiva sissetulekuta üksikema ühes Eesti suurima töötusprotsendiga maakonnas. Vahel satub mõni haltuuraots, kuid üldjuhul on hakkama saamise piiriks eksabikaasa, lapse isa poolt makstav elatis ehk pool miinimumpalgast, millest tuleb maksta arved, soetada vajalikud koolitarbed-riided ja täita külmkapp. Lihtne arvutus tõestab, et sünnipäevad, kontserdid jms on meie jaoks vaid unistus. Kui mu paar sõbrannat, kes pidudelt pidudele lehvivad, teaksid, milliste summadega mul rehkendada tuleb, kukuksid nad jalapealt maha. Aga kurta ei oska, ei taha ja mida see annakski...

Jõulud pole enam mägede taga ja hirmsa kiirusega läheneb kingituste tegemise aeg. Kui lähedaste, sõprade puhul on arusaadav, et piisab oma kätega tehtud moosipurgist või väikesest kudumist, siis keerulisem on kohustuslike kingitustega koolis.

Ühest küljest pole ju loosipaki maksumus 10 eurot miski summa, sest mida toredat, vajalikku selle eest siis ikka saab. Võib ju püüda teha midagi, mis saajale rõõmu valmistaks, kuid väikeses maakohas on valik kesine ja nii juhtubki, et tihi on kingituseks midagi tarbetud, kiirustades tehtut, mis aja jooksul tolmu koguma jääb. Teisalt on väikese sissetuleku puhul ka 10 eurot oluline väljaminek, mis kasvõi jõululaua katmisel ära kuluks, et sel õhtul ja pühade jätkudes natuke head ja paremat lauale panna oleks. Usun, et sarnaselt mulle on teisigi emasid-isasid, kelle finantsvõimalused kesised ning vajaduste pingerida rohkem kui lõhki. On seda loosipakki siis nii väga vaja? 

Eile öösel und oodates ja arveid, võimalusi, vajadusi liites-lahutades käis peast läbi, et kas poleks mõistlik loobuda loosipakkide tegemisest vanemates klassides ning koguda selle asemel vastavalt õpilase võimalusele üks-kaks kuni mitu eurot ja teha ühine kingitus näiteks loomade varjupaigale kassitoidu või muu vajaliku näol. Või liituda kellegi poolt algatatud heategevusprojektiga – «Kodutunne», «Naerata Ometi» vms. Aga eks see ole klassijuhataja suunata ja otsustada ning taolise otsuse tegemisel ka eeskuju näidata, mis tähendaks endagi kingitusest loobumist.

On ju jõulud headuse, märkamise, endast nõrgemate aitamise aeg. Taoline õpilaste poolt kambavaimus tehtu liidaks noori, kasvataks oma maa ja rahva ühtekuuluvustunnet ning teeks tegija hingele pai.

Sel aastal küll ehk veidi hiljaks jäänud mõte, aga võib-olla leiab keegi niidiotsa järgmisteks jõuludeks. Vähemalt sain hingelt ära ja jään lootma, et uus öö toob häid mõtteid selles osas, kuidas aasta lõpuni paarikümne euroga pangaarvel vastu pidada.

Jõudu ja meelerahu kõigile ning rahulikke jõule, kauneid pühi!