:format(webp)/nginx/o/2017/12/13/7402397t1he9e4.jpg)
Aegade algusest on end külma vastu kaitstud mitmesuguste ülerõivastega. Algul oli see mingi loomanahk või kangatükk, mis õlgadele visati. Üldmõistena tuli sõna «üleriie» kasutusele alles kahekümnenda sajandi algusest.
MOEAJALOOTUND. Kuidas meile üldse riided selga said?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kangastesse mähitud kaunitarid
Antiikmaailmas drapeerisid nii mehed kui naised suure kangatüki oma tuunikate peale. Need riidepalakad kinnitati õlgadele klambriga ning tõmmati vööga ümber puusade kinni. Kõikide pealmiste rõivaste jaoks kasutati villast riiet.
2. sajandil eKr hakati kasutama moekaid detaile – salle, taskurätte, lehvikuid ja päikesevarje. Reisil kasutati halva ilma korral keepi. See oli kujult ovaalne ja kapuutsiga, jämevillasest riidest.
/nginx/o/2017/12/13/7402403t1h4fc0.jpg)
Keskaja lemmikud olid keebid
Hiljem arenesid nendest rõivatükkidest mitmesugused pleedid, peleriinid ja keebid, kapuutsiga ja kapuutsita, mis jäid valdavateks läbi keskaja kuni uusajani välja.
Rikaste rõivastuse hulka kuulus karusnaha või siidiga vooderdatud villane keep, mis võis olla kaunistatud kalliste kantide ja tikanditega. Naised mässisid oma pea ja õlad harilikult pleedidesse. Paelmantel oli kurgu alt paelaga ühendatud ja et pael pooma ei hakkaks, hoiti seda elegantselt näpuga rinnal. Kolmveerandringi-kujulist kaelaavaga keepi või kapuutsiga peleriin nimetati mantooks. Kapuutsi saba võis ulatuda kuni vööni.
Gooti ajastu naiste spetsiifiline pealisrõivas kandis nime houppeland. See oli valmistatud paksust tihedast kangast – kalevist, sametist, paksust siidist – ja vööjoonelt läbi lõigatud. Pihaosa oli lühike ja liibuv, seelikuosa alt laienev ja slepiga, varrukad pikad ja hästi laiad. Kaunistusena kasutati teist värvi voodrit ja figuurseid servi, külge kinnitati kellukesi ja serva tikiti tekste. Pika houppelande´i varrukad võisid olla kuni kolme meetri laiused, mantli allääre laius ulatuda seitsme meetrini. Lemmikvoodriks või kandiks ikka karusnahk.
/nginx/o/2017/12/13/7402405t1hc486.jpg)
Kasukast redingotini
Nn Euroopa väike jääaeg tõi külmad talved, mil Thames jäätus ja Hollandi kanalitel võis uisutada. Nüüd olid karusnahkadega vooderdatud ülerõivad hädavajalikud. Ajastu rõivaks saigi saube ehk kasukas – paksust mustast villasest materjalist, karusnahast voodriga. Vahel kooti neid ka varrastel. Sellel võis olla mitu avaust käte väljapistmiseks. Hiljem muutus kasukas rikka, jõuka inimese riietusesemeks.
/nginx/o/2017/12/13/7402409t1h0927.jpg)
18. sajandil hakati üle võtma mõningaid elemente meeste pealisrõivastusest ja jakkidest, seda just eriti ratsutamis- ja reisikostüümide juures. Algul olid need ratsutamismantlid pikad ja eest lahti olles paljastasid aluskleidi. Juba sajandi keskpaiku aga lühenesid need põlvedeni ja muutusid jakitaolisteks.
18. sajandi keskel arenes meeste pikast põlvini ulatuvast kuuest välja redingot. Hoolimata oma nimest (ingl.k. riding coat) ei olnud see riietusese mõeldud ratsutamiseks, vaid jalutamise ja reisirõivaks. Naiste redingot´id olid tavaliselt pihasse töödeldud, laienesid alt ja ulatusid tagant maani. Varrukad seevastu õmmeldi kitsad. Selle juurde kanti tavaliselt elegantset jalutuskeppi ja Indiast imporditud peenvillaseid salle.
/nginx/o/2017/12/13/7402413t1hc3c9.jpg)
Esimesed tõelised mantlid
Pärast Prantsuse revolutsiooni, kui moodi tulid imeõhukesest kangast kleidikesed, vajas naine veidi toekamat ülerõivast kui keep või peleriin. Just sel ajajärgul hakati kandma külma eest kaitsvaid mantleid ja jakke, mida me tänapäevalgi tunneme. Eriti menukaks sai väga lühike rätsepajakk – spencer. See kohandati võluvalt ka naiste neoklassitsistlike kleitide juurde ning oli kasutusel 1795-1820.
/nginx/o/2017/12/13/7402415t1h4d83.jpg)
Kõige enam kanti aga pikki mantleid, mis kandsid nimetust pelisse. Need meenutasid juba pea täielikult rõivaeset, mida võib täie õigusega nimetada mantliks. Neil võis all olla ka karusnahkne vooder. Talvel kulus marjaks ära ka muhv.
Kuid paraku pöördus mood sajandi keskel krinoliinide poole ja need praktilised mantlid kaotasid oma positsiooni moeturul. Romantismi perioodil, oli naiste hulgas sooja ülerõivana eriti hinnatud peleriin, sest see ei kortsutanud kleitide uhkeid puhvvarrukaid. Soojema ilmaga kanti mitmesuguseid salle ja rätte.
Aprillis 1857 teatas naisteajakiri Corriere delle Dame, et jälle on moodi ilmunud jakid. Need ei tohtinud kindlasti ulatuda allapoole põlvi. Uudsena sajandi lõpu jakkide ja mantlite moes oli see, et varem voodrina kasutatud karusnahad ilmusid nüüd rõivaste peale.
/nginx/o/2017/12/13/7402417t1h1723.jpg)
19. sajandi 30ndail aastail leiutas šoti keemik Charles Mackintosh kautšukikihiga kaetud kanga, millest vormus laialt kasutusele võetud vihmamantel. Kuna kummeeritud materjal teadupärast õhku läbi ei lase, siis leiutas Londoni tööstur George Bill väikesed metallist auguga needid, mis kinnitati kaenla alla.
Erineva töötlusega nahad moelemmikuteks
Läinud sajandi algul läks kõikjal moodi karusnaha kandmine. Naiste talviseks lemmikkehakatteks sai karusnahast kasukas. See andis tunnistust heast maitsest ja mehe kõhukast rahakotist. Kel väga palju raha polnud, leppis jänese- või kotikunahaga. Edasi tulid juba karakulid, varsanahad, hermeliinid, sooblid. Kui polnud raha kasuka ostmiseks, siis pidi mantlil kindlasti olema vähemalt karusnahast krae. Daamid armastasid nahku kanda ka õlgadel. Selleks sobisid kõige paremini rebasenahad.
Üha populaarsemaks muutusid nahast reisimantlid ja jakid autosõidul. Esimesena hakkas neid tootma Briti firma Lewis Leathers (mis 50ndail lõi oma kultusliku Bronxi mootorratturitagi), et kaitsta tol ajal veel enamasti lahtiste autodega sõitjaid tolmu ja tuule eest. Sageli oli neil nahkmantlitel karusnahast vooder. Komplekti kuulusid ka kindad ja kaitseprillidega müts. Loomulikult läks nahast üleriideid vaja ka lennureisidel.
/nginx/o/2017/12/13/7402419t1haa1d.jpg)
Sõdadest laenatud moelemmikud
Pärast Esimest maailmasõda domineerisid mõnda aega mundrid, vormiriided ja utilitaarsed rõivad. Väga moodi läks trenchcoat – hele mantel, mida kandsid ühesuguse naudinguga niihästi daamid kui härrad. Omal ajal oli see disainitud Thomas Burberry poolt Inglise ja Prantsuse ohvitseridele ja kaitseväe ametnikele vormimantliks. Sõja lõppedes jäi Inglise varustusametil palju selliseid mantleid ladudesse seisma. Seepärast otsustati need müügile lasta ja nii sattusid need sõjaväelised vormimantlid eraisikute kätte ja läksid väga moodi. Oma praktilisuse ja kerguse tõttu on trenchcoat´id saanud universaalseks.
/nginx/o/2017/12/13/7402421t1h2cb8.jpg)
Pärast Teist maailmasõda jõudsid moepilti nn duffelmantlid. Kuigi juba 1890. aastal oli neid kavandama ja müüma hakanud Briti ülerõivaste valmistaja John Partridge, siis alles mereväest koju pöörduvate sõdurite kaudu jõudis tsiviilkäibesse ka see soe villane mantlitüüp. Duffelmantlit iseloomustab kapuuts, pööradega esikinnitus ja peale õmmeldud suured taskud. Pikkus varieerub põlvedest kuni vöökohani. Nimetus tuleneb Duffeli linnakesest Belgias, kus kunagi sellist villast kangast tootma hakati. Omamoodi kultusstaatusesse tõusis see mantel intelligentide ja kolledžiõpilaste seas.
/nginx/o/2017/12/13/7402425t1h030a.jpg)
Ülerõiva stiili dikteerib selle kandja
Seoses keemiatööstuse arenguga on kasutusele võetud mitmeid uudseid materjale, mis on võimaldanud laiendada üleriiete nimistut. Lisaks mantlitele muutusid 20. sajandi teisel poolel väga populaarseks mitmesuguses pikkuses ja paksuses joped. Need muutusid lausa universaalseks rõivastuseks naiste juures eriti pärast seda, kui pükstest sai igapäevane rõivaese. Ülerõivaste palett muutus ülimalt mitmekesiseks, hõlmates mitmesuguse otstarbega jakke, veste, tagisid, anorakke, pontšosid, polosid, parkasid jne.
Nii määrabki naise väljanägemise eelkõige maitse ja sisemine hoiak. Kandja valida on mitte ainult mida kanda, vaid ka kuidas ja millega.
Kasutatud materjalid:
- (Bronwyn Cosgrave, Rõivas ja mood. Arengulugu. Tallinn 2002
- fashion-history.lovetoknow.com