/nginx/o/2011/06/03/610312t1ha93c.png)
/nginx/o/2017/12/13/7402171t1ha03b.jpg)
Täna kirjutab meile oma pihtimuse Julia.
Hingelt ära: alles haiglavoodis nägin, kes on tõeliselt mu sõbrad... (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mul oli KÕIK.
Toetav perekond, hea töö, kus olin asendamatu spetsialist. Mul oli korralik sissetulek, edukad ja edevad sõbrad, tore elustiil.
Siis aga jäin haigeks, üleöö. Kahe kuuga hääbusin haiglavoodisse. Kuidagi suudeti mu seisund stabiliseerida, sealt edasi algas ränk taastumine. Töökoht leidis kohe omale uue asendamatu spetsialisti.
Ja kõik need toredad ja ägedad sõbrad on nüüd vaid näod Facebookis. Olin/olen ju elukarusellilt maas. Kõrvale jäi perekond ja mõned juhututtavad, kellest ma mitte mingit tuge ei oodanud. Aga need, kellelt ootasin telefonikõnet sõnadega «Kuidas läheb?», neil oli vist ikka kolekiire aeg elus.
Enne vast tõesti teada ei saagi, kui sõber keegi sõber on, kuni mure majas...
Nüüdseks on mõned aastad möödas. Olen tasapisi muutumas taas aktiivseks inimeseks. Nüüd ujuvad needsamad «sõberid» välja...
Kerge on nimetada ennast tõeliseks sõbraks, kui taevast voolab šokolaadi jugadena. Minu jaoks on aga need sõprussuhted ennast ammendanud. Seepeale olen ma muidugi ennasttäis tsirkuseahv granaadiga. Ausalt, rahvas, no hard feelings. Elu läheb edasi, elu on lühike ja valime ikka tõelisi inimesi enda kõrvale!
Saada meile oma pihtimus aadressil sobranna@postimees.ee, lisa märksõna «Hingelt ära» ja avaldatud lugude eest maksame autorile honorari 30 eurot puhtalt kätte.