Mehe mure: mida teha, kui naine terroriseerib?

Foto: Vida Press

«Mida peaks tegema olukorras, kus pingesituatsioonis (lapsed jonnivad, petetud ootused, väsimus, möödarääkimine mingis situatsioonis jmt) hakkab ema laste juuresolekul isa  või laste peale täiest kõrist karjuma, asju pilduma ja kolistama?» küsib nõutu mees Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Tekst sisaldab tahtlikku haavamist ja solvanguid ka sugulaste teemadel, näiteks: «Sa oled täpselt nagu su ema, te olete õega ühesugused!» jmt. Lapsi tabavad laused: «Eks minge siis isaga minema, otsige uus ema, ma lähen minema, olge siis oma «hea» isaga, «minge ära» jne. Lapsed on kolm ja neli.

Olukorrad, kus sellised riiud tekivad, on reeglina tõeliselt tühised (isa pani lapsele valed püksid jalga, toit kukkus süües särgile, ema ei saa vaadata soovitud telesaadet, sest lapsed segavad jmt.

Rääkimine sellises olukorras on võimatu ja pole siiani toiminud. Peärast konflikti vesteldes ema küll palub andeks, kuid see ei takista peagi samasugust vihasööstu ja laamendamist.

Olen siiani püüdnud lapsi kaitsta tõmbudes nendega koos kuhugi tuppa ja püüdes nende tähelepanu kisalt ja laamendamisest eemale juhtida. Olen nendega siis mänginud ja püüdnud seletada, miks ema nii tige on (positiivselt, mitte ema maha tehes). Kuid selline asi paneb mind ennast tundma nagu mingi kana omaenda kodus. Ei ole normaalne, et mees istub ja talub naise solvanguid ja karjumist - kuigi tehes seda laste pärast.

Teine variant - vastata samaga - ei ole samuti ilmselt mõistlik (jällegi laste pärast).

Üle jääb viimane võimalus: minna kodust ära. Jalutama või kuhugi linnapeale… Kuid ka sellel on oma halvad pooled, sest ma ei või teada, mis teksti ema lastele ilma minu juuresolekuta võib ajada, samuti ei pruugi lapsed aru saada, kui kauaks ja kuhu isa läheb. - kas päriselt ära või korraks ainult (juba lahkumisfakt ise on lastele hirmutav).

Mida siis teha? Kodus olla ei saa, see lõppeb enesehinnangu kaotamise või vägivallaga Vägivallaga minu poolt - tean, et kõik on teatud hetkel võimelised ületama seda piiri.

Kodust ära minek on kah justkui nadi. Ühesõnaga nõme lugu, väga nõme.»

Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Kadri Järv-Mändoja:

«Olete omajagu keerulises olukorras. Hoolimata teie püüdlustest asju kontrolli all hoida, see ei taha toimida. Olete probleemile väga õigesti lähenenud. Samuti on arusaadav, et te ise olete ka väsinud selles. Ei ole kerge olla tülides maandaja rollis. 

Teie kirja lugedes tundub mulle, et teie naine võib olla omadega üsna hädas. Tema käitumine võib olla ka depressiooni väljenduseks - rahulolematus, vihasööstud, hilisemad süütunded, mis omakorda suurendavad vihasööstude sagenemist jne. Tundub, et naise «tass» on tühi (ehk siis jaks on otsas) ja sealt pole kellelegi midagi pakkuda - ei teile ega ka teie lastele, iseendast rääkimata. Ütlemised lastele («minge siis isaga») viitavad pigem ema enda madalale enesehinnangule ja tundub, et ta tunneb ennast mingil põhjusel läbikukkujana. On tõesti kummaline, et selline enesekriitilisus väljendub teiste kritiseerimises, aga nii see sageli on. 

Lahendus? Oleks tõepoolest tore, kui me oskaks üksteise mõtteid lugeda, aga see pole võimalik. Teie ei saa oma naise käitumist kuidagi ette aimata ja tema tahtmisi täita, kui naine ise oma soove ei väljenda. 

Teil on ka õigus - kodust lahkumine ei pruugi olla lahendus, vaid hoopis asja hullemaks ajada. Naine saab vaid kinnitust, et asjad lagunevadki käest.

Üks võimalus, mida te juba proovinud olete, on rääkida naisega siis, kui ta on rahulik. Kahjuks te ei täpsusta, kuidas jutuajamised kulgevad. Kui te alustate juttu teemal, et naisel on probleem, siis see tekitab temas paraku trotsi ja pahameelt. Pigem rääkida, et teil on mure laste pärast ja kindlasti selgitada, kuidas te ennast tunnete, kui naine nii käitub. See eeldab eneseavamist, mis alati nii kerge polegi. Mõelge ennem valmis, mis on kuidas täpselt naise käitumine teile mõjub ja miks. 

Kui jutuajamine sujub, siis võib pakkuda naisele enda abi. Näiteks küsida, kuidas ta ootab, et te tema vihahoo ajal käituksite. Mida te saate siis ära teha.

Kui aga jutuajamine ei suju, siis on oluline ise mitte naise emotsioonidega kaasa minna. Mul on siin seda kerge öelda, kuid teil seda palju raskem ellu viia. Ise olen kogenud, et lähedastes suhetes on võimalik jääda veidi rohkem rahulikuks siis, kui mõista, et vihane või kurb partner on ise hädas ja minust on abi, kui ma teda ära kuulan ja tema emotsioone «enda kanda» ei võta. Näiteks võiks naisele öelda, et te saate aru, et ta meeleheitel ja ei oska midagi teha või siis on väsinud. Naise süüdistamine ei aita.

Võiksite välja pakkuda ka võimalust koos perenõustaja või siis psühholoogi poole pöörduda. Ei maksa naisele öelda, et temal on probleem, vaid anda märku, et koos saate olukorda paremaks muuta. Neutraalse inimesega vestlus aitab pingeid maandada ja omavahel asjad selgeks rääkida. Samuti võib naine saada abi võimaliku depressiooni korral. Palju jõudu teile!»