Taimetark soovitab. Tsitruselised – talvised värskendajad ning tselluliidiga võitlejad

Foto: PantherMedia / Scanpix

Citrus paradisi –sellise kauni nimega tsitruseline greipfruut ehk greip on pärit Lääne-India saarestikust, Barbadoselt. Teatakse, et aastal 1750 kirjeldas vaimulik G. Hughes ajaloos esimest korda just greibivilja. Tänaseni nimetatakse teda üheks «Barbadose seitsmest imest». Tõenäoliselt olevat tegemist pomelo ja apelsini isetolmlemise teel sündinud ristandiga. 

Alles 19. sajandi alguses sai greipfruut oma tänapäevase nime (grape+fruit – inglise keeles viinamari+puuvili), kuna ta viljad kasvavad puul nagu viinamarjakobarad, 1830. aastal dokumenteeriti ka ladinakeelne nimi.

Kaua aega kasvatati teda ilutaimena, alles 19. sajandi lõpus avastati, et viljad on söödavad. Enamus greibiviljadest, 70 protsenti kogu maailma greibitoodangust tuleb Ameerikast, Puerto Ricost, aga kasvualad on levinud ka mitmele poole mujale, näiteks Jaapanisse, Israeli, Ees-Indiasse jne.

Greip sarnaneb apelsiniga, aga on suurem, ta viljaliha on punane, punakas, valkjas või kollane. Teadaolevalt on eriti kasulik punase viljalihaga vili. Maitselt on ta hapu, pigem mõrkjas. Vilja koores, mis on väga mõru, sisaldub aine, millest toodetakse ravimitööstuse toorainet limoliini, mida kasutatakse söögiisu tekitavates ravimites.

Eriti armastatud on greifpruudivili Ameerikas, seal tarbitakse väga palju värsket greibimahla, seda ka konserveeritakse. Mahla tootmisel tarvitatakse ära terve vili, purustatakse koos koorega, pressitakse ja hiljem eraldatakse tsentrifuugimise teel eeterlik õli, mis leiab kasutamist kõikjal – nii kosmeetikatööstuses, parfümeeria- ja farmaatsiatööstuses, aroomiteraapias kui mujal.

Kahtlemata on greip väga kasulik vili ja väga väärtuslik vitamiiniallikas, eriti rohkesti on temas C-vitamiini, orgaanilist hapet, mis toimib antioksüdandina, kaitstes näiteks nahka heitgaaside ja stressi vastu ning aidates kehal rohkem omastada rauda, foolhapet, kaltsiumi ja antioksüdante toidust. See toetab ka sidekudede ehituseks vajaliku kollageeni teket, seega tõrjub naha vananemismärke, eelkõige aitab kontrolli all hoida tselluliiti.

Sisaldab ka teisi vitamiine: B, D, PP, A, samuti mineraale, mis kõik koos aitavad korras hoida seedimist, toetavad immuunsüsteemi, kehaorganeid, närvisüsteemi, vereloomet ja vereringesüsteemi.

Greibis on kaks korda nii palju kiudaineid ja pektiini kui õuntes ja banaanis, lisaks veel foolhapet, mis on vajalik naharakkude uuendamiseks, aidates nahal vähendada vananemise märke. 

Sisaldab pektiini, mis on taimne lahustuvkiudaine, aitab kehast välja viia nn halba kolesterooli.

Greip aitab ennetada haigusi nagu hüpertensioon, ateroskleroos, südame isheemiatõbi, insult ja südamelihase infarkt. 

Greibiviljas leidub ka lükopeeni ja flavonoide, mis võivad anda teatud kaitse mõnede vähkkasvajate vastu. Greip aitab ka organismi veepeetuse vastu. Hambaarstid soovitavad greipi nendele, kellel on probleeme veritsevate igemetega.

Kuna kaloreid on temas väga vähe, sobib ta suurepäraselt dieettoiduks, kuna ta sisaldab kõiki inimese tervisele soodsaid elemente.

Greibil on meeldiv lõhn, selle tõttu on temast inhaleeritud eeterlik õli samuti meeldiv. Lõhnateraapias tunnustatakse seda kui lõhna, mis aitab vabaneda depressioonist, migreenist, apaatiast, unetusest ja närvilisusest. 

Greibiseemnetest valmistatud ekstrakti peetakse üheks tugevamaks bakterite ja seenorganismide vastase toimega vahendiks. Seda on kasutatud efektiivselt pärmseenega seotud probleemide ravis ning «löökannus» greibiseemneekstrakti viirushaiguse algusfaasis, võib aidata haigusest enne jagu saada, kui see tõeliselt võimust võtab. Kuid samas on see üks vastuolulisemaid preparaate. Paljud uurimused ei kinnita, et sellel oleks bakterivastast toimet ning sageli on see saastunud valmistamise protsessis mürgiste kantserogeensete kemikaalidega.

NB! Kolesteroolilangetajate (statiinide) kasutajad peaksid greipfruudi ja selle mahla tarbimist vältima. Greipfruut sisaldab ainet nimega bergamotiin, mis takistab statiine lagundavate ensüümide tööd. Kui tarvitada greipi ja statiine enam vähem samal ajal, võib see esile kutsuda ravimi kuhjumise kehasse ning viia tõsise maksakahjustuse ja rabdomüoloosi (raske lihas- ja neerukahjustus) tekkeni.

Greibimahl ja ekstrakt võimendab ka mitmete teiste ravimite mõju arvatavalt isegi kuni kümnekordselt, mistõttu võidakse nende söömist mõningate ravimite võtmise ajaks keelata.

Vitamiinirikas greip sobib suurepäraselt hommikusöögiks, seda võib pressida mahlaks, panna smuutidesse ja lisada magusa maitse tasakaalustamiseks puuviljasalatitesse. Samuti võib greipi panna einesalatitesse, väga hea koosluse moodustab punane greip soolatud või külmsuitsu lõhe, avokaado ja krevettidega.

Greipe on mitut sorti

Punane greip on aretatud liik ning on meie poodides enim eelistatud. Võrreldes heleda greibiga on ta magusama maitsega. Viljaliha punane värvus tuleneb kõrgest lükopeenisisaldusest, mis on karotenoid, mida leidub ka näiteks tomatites ja arbuusis.

Valge greip on tavapärasest punasest greibist mõnevõrra hapukam ja mõrkjam. Omaduste poolest on valge ja punane greip samaväärsed.

Ugli

Greip Ugli avastati Jamaical sada aastat tagasi ning kasvab siiamaani peaaegu ainult seal. Selle puuvilja päritolu osas ei olda päris kindlad, seda peetakse tangeriini ja greibi või tangeriini ja pomelo ristandiks. Ugli on värske ja tugeva maitsega ning mahlase ja pehme viljalihaga. Viljaliha on magusam kui greibil, kergelt happeline. Oma kollakasrohelise ja ebaühtlaselt poorilise koore tõttu on ugli, just nagu seda näitab ka tema nimi, oma väljanägemiselt «inetu». Ugli mahlasisaldus on väga suur. Sobib söömiseks nagu greip — pooleks või viiludeks lõigatuna.

Sweetie

Kollakasrohelise koorega sweetie on pomelo ja valge greibi ristand. Maitselt on Sweetie täidlane ja magus ning selles puudub greibile omane mõrusus, samuti sisaldab see vähem seemneid. Hispaania keeles on Sweetie nimi «oro blanco», mis tähendab valget kulda. Ostes vali vili, mis on oma suuruse kohta raske ning plekkideta. Sisaldab samuti C ja A-vitamiini, kaltsiumi, kaaliumi.

Pomelo ehk Citrus Maxima

on pärit Kagu-Aasiast, Malaisiast, kus ta kasvab 5-15 m kõrguse puuna. Enam kasvatatakse teda Indias ja Lõuna-Hiinas, kuid ka Jaapanis, Vahemeremaades, Ameerika Ühendriikide lõunaosas, Lääne-India saarestikus ja mujal. Ta on rohkem troopika puuvili kui teised tsitruselised. Pomelost on arenenud palju erinevaid hübriide. Ta viljad on suured, koorealune sisu on vatitaoline ja paks ega kõlba süüa, selles asuvad «mahlakotikesed» ehk viljaliha, mille kättesaamiseks tuleb vaeva näha. Vilja läbimõõt võib olla enam kui 20 cm ja kaaluda kuni kolm kilo. Viljaliha on maitsev.