Kuu aega veganina on möödas: mida ma sellest õppisin ja mis muutus?

Linda Pärn. Foto: Postimees

Kuu aega tagasi võtsin uudishimust osa vegan väljakutsest ning sõin kuu aega ainult ja ainult taimset toitu. See oli väga imelik kogemus. Nagu rännak teise maailma, kuhu muidu ei satu. 

Ma ei saa öelda, et see eksperiment mind üldse ei muutnud. Kuna ma olin tervelt kuu aega veganluse teemast ümbritsetud, siis pani see mind mõtlema asjadele, mille peale ma varem väga mõelda ei tihanud. Nüüd ma ju tean, et saab ka teistmoodi. Me ei pea liha sööma. Võib, aga võiks ju oluliselt vähem. Seepärast ma olengi endaga rahul, et mu püstitatud eesmärgid täitusid ja see kogemus ei olnud kasutu. Ma õppisin paremini aru saama, kust toit minu lauale jõuab ja mida see sisaldab.

Kõige olulisem on kohe ära mainida, et loomse toidu vältimine oli palju lihtsam kui ma arvasin. Mul ei tekkinud metsikut lihaisu ega tahtmist alla anda. Palju raskem oli selle teema peale nii palju mõelda ja sellest kirjutada - nii suur muutus inimese kohta, kes tavaliselt toiduga kunagi ei pirtsuta, tõi palju tähelepanu ja arutelusid toitumisteemade üle, milles igaüks peab end eksperdiks, kuigi vähesed seda tegelikult on. Minu eksperiment võeti jutuks igal pool, kuhu sattusin (ja ma kondan ringi üksjagu palju).

Nii et kui keegi peaks mingil põhjusel tahtma seltskonnas rohkem tähelepanu saada, siis soovitan tal öelda, et ta on vegan. Ainult et jah, need pilgud ja kommentaarid ei ole küll üldiselt positiivsed… Kuna mina ei olnud sisemiselt väga motiveeritud, siis oli kummaline ja minu jaoks esmakordne kogemus pakutud toidust keelduda ning nokitseda kuskil lauanurgas oma karbiga kaasa võetud toitu. Kujutan vaid ette, kui raske võib olla neil taimetoitlastel või veganitel, keda isegi lähedased ei toeta ja pidulauas toitumisvalikute pärast narrivad. Tunnen neile varasemast rohkem kaasa. Minu jaoks ei olnud see isiklik konflikt ja seetõttu ei teinud naljad mulle haiget. Küll aga veendusin, et söömine on sotsiaalne tegevus ja üsna täbar tunne on kõrvale jääda, kui sõbrad midagi head nosivad ja omavahel suhtlevad.

Üllatavalt paljud inimesed ei tea, mida veganlus päriselt tähendab. Ega ma isegi õppisin palju, aga seda ma vähemalt teadsin, mis on loomne toit. Möödunud kuu jooksul pakuti mulle vaatamata eelnevatele selgitustele igasugu loomseid koostisosi sisaldavaid sööke. Jäätisest ja võid sisaldavast koogist keeldudes vaadati mind küll kentsakalt, aga kui üks heatahtlik sugulane mulle kala tõi, jäi hoopis minul hämmingu tõttu sõnadest puudu.

Rohekalt kumavat aupaistet ei tekkinud

Kuigi ma ei piinelnud, oli see ikkagi väljakutse ja ma olen enda üle uhke, et ma kordagi ei viilinud. Mitu korda öeldi mulle, et ma võiks ju süüa mida iganes ja kirjutada mingit jama kokku, aga sellisel tegevusel ei näe ma küll mõtet. Ma ju tahtsin teada, mis tunne on seda sada protsenti teha, ainult vegantoitu süüa.

Aga on mul siis mingi imeline «tunne»? Tegelikult mitte. Oletasin küll, et kuu aega on nii pikk ja see muutus nõnda suur, et lõpuks tunnen end mingil moel teistmoodi. Aga mu enesetunne ei ole kuidagi muutunud ja vähemalt nõrgemaks ka enda meelest ei ole jäänud. Astusin 1. detsembril kaalule ja selgus, et olen umbes pool kilo maha võtnud, mis tavalisi kaalukõikumisi arvestades ei ole midagi erilist. Küll aga üllatusin pükse jalga pannes, et rihm jäi kõhule kõlkuma. See oli nii suureks jäänud, et pidin selle välja vahetama, mis tähendab, et olen vöökohast kaotanud mitu sentimeetrit. Selge näide, et midagi tegin ma õigesti.

Veganina käisin ma vaid mõnel korral väljas söömas, kuigi valikut tegelikult on ja vegantoite on paljude restoranide menüüdes. Kõige rohkem raha kulus toidule kuu alguses, kui harjusin uue toidusedeliga ja tegin omale selgeks, kui paljud tavalised toidud, mida me kõik olme harjunud sööma, on tegelikult vegan. Kallimad on kindlasti igasugu valmistoidud ja veganproduktidest söögid, mis jäljendavad lihatoite. Nii mõnigi roheliste sildikestega vegannänn jättis lähemal vaatlusel kahtlase mulje, sest sisaldas maru palju lisaaineid ja selliseid koostisosi, mis ei tundu kõige tervislikumad.

Ma usun, et mul ei ole mõtet kellelegi sõnu peale lugeda, et veganiks hakates tuleb palju eeltööd teha ja mitmekülgse, tasakaalustatud toidulaua nimel Eesti Vegan Seltsi kodulehte uurida, sest ilmselt tehakse seda nagunii. Tundub, et kes on kord juba veganluse valinud, on nagunii toitumisest teadlikum kui keskmine lihasööja ja ainult friikartulitest ei ela. Ma vähemalt loodan.

Mina sõin hästi ja palju. Eriti kaunvilju, et ikka piisavalt valke saada. Neist on mul mõneks ajaks kõrini, sest nii läätsedel, ubadel kui hernestel on üsna sarnane jahune tekstuur, mis lõpuks ära lihtsalt tüütas. Nagu ma alguses ütlesin, ei olnud mul plaanis päris veganiks hakata. Seda luban küll, et hakkan nüüd oluliselt rohkem taimset toitu sööma ja lihast eelistan kana ja kala, aga kui ma ise süüa ei tee ja valikut pole, siis ei ütle muust lihast ka ära.

Loomade heaolu läheb mulle muidugi korda, aga ei ole mõistlik muretseda asjade pärast, mida ma ise mõjutada ei saa. Seepärast ei ole ma ka kurnanud end Facebookis ringlevate tapamajavideotega, mis rikuks ainult tuju. Ma eeldan, et loomade õigeks kohtlemiseks on vastavad organisatsioonid ja inimesed, kes midagi ette võtavad. Mina seda tööd ei oska ja teha ei suuda. Päris piimast, munadest ja meest loobumine on minu jaoks veidi liig nagunii ning liha saab mõislikus koguses osta ka jahimehe käest.

***

Loe algusest:

1. Kuu aega veganina: lihasööjast üleöö veganiks?

2. Kuu aega veganina: ilmavaadete vastandumised ja uued maitsed

3. Kuu aega veganina: miks võib süüa lehma, aga mitte koera?

4. Kuu aega veganina: kust siis ikkagi neid valke saab?