Viimasel ajal tajun aina enam, kui tihti satun ma igapäevaelus valiku ette, kas astuda samm tundmatusse ja riskida tagajärgedega või jääda mugavusstsooni ja kogeda magusat turvatunnet, kirjutab Kathleen Pajumaa Motivaatoris.
Kui tihti valid sina julguse häbitunde asemel?
Need päevad, mis ma veedan autopiloodil ehk oma mõtete ja emotsioonide orjana ei märka ma neid tähtsaid valikuid, mida lausa automaatselt ja robotlikult teen. Teadlikel hetkedel aga kuulen oma ego salakavalat häält ütlemas, et pole vaja riskida, jää kohale ja väldi juba eos häbi tundmist ning kõikehaaravat ebamugavustunnet. Kui ma aga mõtlengi oma minevikus kogetud olukordade peale, märkan väga selget mustrit, kus tundmatusse astumine on toonud võimsa ärkamise, kuid mugavusstsoon lükanud aina tugevemalt oma häbi käte vahele.
Mida me siis niivõrd palju kardame, et vägitegude asemel pidevalt stagnatsiooni valime? Kõige suurem segaja ja illusioon siin ongi vast hirm häbi ees – hirm, et kui sa eksid või oma tegelikku palet näitad, saabub kriitika ja hukkamõist. Kui sa vaatad enda ümber ringi, näed paljusid inimesi, kes tunnevad häbi kõige pisemategi asjade üle. «Mul pole piisavalt raha. Ma olen üksikema. Mu vanemad olid joodikud. Mu abielu ei toimi. Üks mu vanematest suri, kui ma väike olin. Mu firma läks pankrotti. Ma pole Eestist väljapoole reisinud jne» on vähesed kontseptsioonid, mida mina oma tuttavate käest kuulnud olen. Kummaline ju, et me tunneme häbi olukordade üle, mis isegi meie vastutada pole olnud ja kujutame ette justkui meie ainsad oleme terves maailmas sellist olukorda läbi elanud. Ja siin tulebki mängu häbi. Kui sa häbened oma vanemaid, oma eelnevaid suhteid, iseenda minevikku, siis sa justkui eitad elu ennast. Sa istud iseenda loodud kontseptsioonide vangis ja ei suuda ealgi valida julgust mugavustsooni asemel – sest mis ometi juhtub, kui tundmatusse astudes keegi su paljastab?
Häbiga on aga selline lugu, et mida rohkem sa seda teistega jagad, seda väiksem võim tal sinu üle on. Nimelt me kõik kogeme teatud viisil häbi ning seda endale ja oma lähedastele tunnistades, näeme läbi kui naeruväärne see on. Igal hetkel nimelt kui sa häbened mingit osa endas, eitad sa seda ning selle asemel, et pimedat nurka valgusega üle kallata, peidad selle veel sügavamale oma alateadlikku maailma ära. Pimedate nurkadega tuleb aga tegeleda- julgelt ja vastutustundlikult, ühel hetkel kargavad need nagunii välja ja mida kauem sa neid peidad ja häbened, seda rohkem jõudu nad sinu üle saavad. Julgus tähendab seda, et sa vaatad oma häbile otsa ja ütled endale, et sa ei hooli sellest ja veel vähem hoolid sa teiste arvamusest, sest häbi saab tekkida vaid siis, kui sa väärtustad teiste arvamust rohkem kui enda oma. Julgus tähendab näidetena seda, kui sa oled terve elu häbenenud oma minevikku, aga nüüd räägid sellest avatult ja ausalt. Julgus tähendab seda, kui sa järgid oma sisetunnet teha midagi kardinaalselt erinevat ja eirad seda ego häälekest, mis suunab sind tagasi turvatsooni. Julgus tähendab seda, et sa jagad oma lähedastega ausalt neid külgi endas, mis sinus häbitunde üles toovad, ning palud ka neil igal võimalikul hetkel endale öelda, kui sa taaskord häbitunde pärast mingi toreda kogemuse saamata jätad.
Julgus tähendab näidata oma iluvigu. Julgus tähendab tunnistada, et sa pole finantsiliselt kõige paremas seisus, aga saad siiski hakkama. Julgus tähendab avalikult jagada oma hirme ja minevikuhaavu, teades, et me kõik kogeme sarnaseid tundeid ja emotsioone. Julgus tähendab näidata oma päris mina ka siis, kui enesekindlust napib, teades, et sa oled piisavalt väärtuslik, et olla sina ise. Julgus tähendab ausust ja konkreetsust, selle asemel, et ümber nurga vingerdades ja ringitades kaudse sõnumini jõuda. Julgus tähendab sellisele koolitusele minemist, mida sa küll sisemiselt kardad, aga südames usud, et see saab võimas olema. Julgus tähendab riskida – mitte rumalat ja vastutustundetult, vaid teadlikult ning mõistlikkuse piires.
Kumma valid Sina? Juba täna? Sest iga päev pakub meile mitmeid võimalusi valida julgus häbi asemel.