Kas siin peres häid lapsi ka on?

Kõik me oleme oodanud jõuluvana ja paljudes peredes, kus vanematel on laste soovimatu käitumisega raske toime tulla, hingatakse advendiajal kergemalt, sest «päkapikud vaatavad» ja «jõuluvana toob kinke vaid tublidele lastele». Kui sageli me aga mõtleme, mis on tubli olemise hind? Oma mõtteid jagab pereterapeut ja Perekeskus Sina ja Mina koolitaja Pille Murrik.

Enamasti soovivad lapsevanemad, et lastest kasvaks korralikud inimesed. Ja tublist lapsest kasvab vanemate arvates korralik inimene. Nii nagu me päikesetõusu vaadates ei mõtle, et tegelikult ei liigu päike kuhugi, vaid hoopis Maa pöörleb ümber oma telje, ei vaidlusta ka vanemad sageli väljakujunenud arvamust, et tublidest lastest kasvavad korralikud inimesed. Tegelikkuses võivad asjaolud teistsugused olla ja tubli olemisest võib kujuneda taak kogu eluks.

Jesper Juul on öelnud, et sündimisest peale on tähtis last kohelda subjektina, see tähendab teise inimesena, mitte objektina. Inimesel, ka väiksel, on oma tunded, mõtted, soovid, vajadused. Inimeseks kasvatakse inimeste seas, omavahelise suhtlemise kaudu kujuneb kasvava lapse maailma- ja minapilt. Kas mina, täiskasvanu, kasvatan last või loon talle kasvamiseks vajalikud tingimused?

Kolleeg Pille Kriisa armastab rõhutada, et tubli öeldakse koerale (keda treenitakse sõna kuulama), mitte lapsele (kes on minuga võrdväärne olend, subjekt).

Kunagi saatis üks sõber mulle järgmised read, küsides, millise kooli kodulehelt need pärinevad:

Kui tahad, et õpilane kasvaks tubliks ja targaks, siis:

- anna talle ülesandeid, mille täitmine on talle põnev ja jõukohane;

- tunnusta teda saavutuse eest selmet karistada ebaõnnestumiste eest;

- ära nõua õppimist, kui õpilane on kaotanud huvi: siis on sinu ülesanne tema huvi (taas)äratada.

Loomulikult mõtlesin, et tegemist on mõne väärtuspõhise kooli kodulehega, kuid õiget vastust ära ei arvanudki. Need soovitused olid ühe koerte kooli kodulehelt, sõber oli lihtsalt tekstis sõna «koer» asendanud sõnaga «õpilane». Usun, et iga lapsevanem oleks rõõmus, kui koolis suhtutaks õpilastesse samamoodi. Olin jahmunud, kas tõesti suhtume koertesse mõistvamalt kui lastesse?

«Ole siis tubli laps,» on sõnad, millega tuhanded vanemad oma mudilasi lasteaeda või koolijütse kooli saadavad. Kindlasti on neil seda öeldes südames soov, et lapsel tuleks tore päev. Miks mitte seda siis sel moel ka välja öelda? Selle soovi asemel kuuleb laps varjatud korraldust: «Käitu siis korralikult.»

Mis siis tubli olemises halba on, võite nüüd mõelda.

Kellegi hindamine heaks (tubliks) või halvaks näitab, et hindaja ei suhtu hinnatavasse kui subjekti, vaid asetab ennast kõrgemale ja võtab õiguse teist hinnata. Hinnanguga käib automaatselt kaasas ka teine poolus – kui on head (tublid) lapsed, on ka halvad (mitte tublid) lapsed, mis omakorda loob ebavõrdse kohtlemise alused ning väikelapseeas ja algklassides mõjutab ka laste omavahelisi suhteid. Lapsed võtavad kergesti täiskasvanute hoiaku üle.

Laps vajab teadmist (kogemust), et ta on väärtuslik oma olemasolu pärast, mitte vaid siis, kui on tubli ja käitub korralikult.

Martha ja William J. Pieperi (raamatu «Arukas armastus» autorid, teaduskraadiga paljulapselised vanemad) sõnul areneb lapses, kes sünnist peale kogeb, et tema vanemad tunnevad tema olemasolust ja tema eest hoolitsemisest rõõmu, püsiv sisemine õnnelikkus, mida ei ohusta ka elus ettetulevad raskused. See sisemine väärt olemise tunne ja vanemate võime tajuda oma last ainulaadse inimesena ning avada oma meeled ja süda lapse vajadustele ja neile vastata, on aluseks turvalise kiindumussuhte kujunemisele lapse ja vanema vahel. Kui kiindumussuhe on kujunenud ebaturvaliseks, vanema silmist ei paista rõõm lapse olemasolu üle või ta ei vasta beebi signaalidele moel, mis rahuldaks lapse lähedusvajaduse, kujuneb ebaturvaline kiindumussuhe, mille üheks vormiks on tubliks lapseks muutumine.

Selleks, et saada vanemate tähelepanu, muutub laps ülipüüdlikuks, kuulab kõiges sõna, püüab vanemate soove sageli juba õhust. Niimoodi kaugeneb laps endast, sest sisemise regulatsiooni asemel on ta orienteeritud välisele – vanematele. Temast võib kasvada küll kuulekas kodanik, kuid selle hinnaks on kaugenemine enesest, oma olemuse tuumast, mistõttu ei tasu temalt oodata enesejuhtimist ja ettevõtlikkust. Enesest eemaldumine muudab lapse sisemiselt õnnetuks ning tee meeleoluhäirete (ärevus, depressioon) kujunemisele kas täisealisena või juba lapseeas on avatud.

Lapsed on väga vastuvõtlikud. Tubli olemise rõhutamine tekitab vastuvõtlikus välisele orienteeritud lapses kohustuse olla tubli (ja ühtlasi keelu teha midagi, mis täiskasvanutele ei meeldi). Sel moel lõikame lapsed ära oma lapsepõlvest ja muudame nad manipuleeritavateks. Kohustus laieneb ka täiskasvanuikka. Kui talle keegi ütleb: «Küll sa oled tubli», võtab ta jätkuvalt oma õlgadele rohkem, kui jaksab.

Üks vanemate ja õpetajate peamisi ülesandeid on toetada lapse positiivse identiteedi ja minapildi ülesehitamist. «Tubli!» ei anna lapsele tegelikult teada, mida vanem heaks peab. See on õhutühi mull, mis lapse enesehinnangut tegelikult ei toida. «Mul on hea meel, et sa aitasid mul koristada, nüüd on meil rohkem aega koos mängimiseks,» avab lapsele suhte lapse ja vanema vahel ja laps hakkab nägema oma käitumise mõjusid teistele. Nii saab ta olla ise oma otsuste ja käitumise peremees ning kuulekuse (ja tubli olemise kohustuse) asemel kujuneb sisemine soov käituda viisil, mis võimaldab oma vajadusi rahuldada nii, et see on aktsepteeritav ka vanemate poolt.

Kui kunagi tuleb aeg, mil jõuluvana ei küsi sisse astudes: «Kas siin peres häid lapsi ka on,» vaid: «Kas siin õnnelikke ja rõõmsaid lapsi ka on,» võime öelda, et paradigma muutus on toimunud.