Hingelt ära: raiskasin aastad Migueli peale, armastusest aga siiski jäi väheks

Foto: Panther Media/Scanpix

Viis aastat tagasi tutvusin sõbra kaudu kena välismaalasest mehega (pangem talle siin loos nimeks Miguel). See oli ta esimene kord Eestisse sattuda ja me käisime kambakesi mitmel õhtul väljas. Muuhulgas selgus, et ta juba tükk aega varem mu Facebooki profiilile sattunud ja seal korduvalt ringi vaadanud. Olla isegi meie ühise sõbra käest uurinud, et kes see vaimustav naine küll on ja kas ta on vallaline, aga sõber oli selle väikse ja tema jaoks tähtsusetu detaili loomulikult vahepeal ära unustanud. Nii algab tänane pihtimus, mille saatis meile Anna.

Paari kuu pärast tuli Miguel uuesti Eestisse, seekord juba spetsiaalselt minuga kokku saama. Veetsime koos pika nädalavahetuse, tema jaoks oli külm ilm ja lai lumesadu väga eksootiline kogemus. Siit algas muster, mis jätkus pikka aega: enamasti toimis meie suhe internetis, kuid IT-professionaalina oli tal võimalusi ja ressursse mitu korda aastas ka minu juurde tulla. Mõnikord jäi Miguel siia paariks nädalaks, teinekord lausa terveks kuuks, aga iga kord läks ta ju jälle ära.

Öeldakse, et vastandid tõmbuvad – meie puhul oli see täiesti tõsi! Mis siis, et vahepeal ajas ikka hirmsasti närvi küll, et kultuuriline taust nii erinev oli. Kui olime juba peaaegu aasta koos olnud, hakkasin ma uurima, et ega ta ei tahaks ehk siia kolida. Selle peale ehmatas Miguel ära ja leidis, et ei ole valmis jälle riiki vahetama ning et parem on, kui me lahku läheme. Kui ma küsisin, et miks ta siis kogu aeg oli rääkinud sellest, kui väga ta tahaks kuhugi juuri ajada ja peret luua, sain ma vastuseks mingi ebamäärase häma. Nüüd, vanema ja targemana, ma tean: see tähendab tõlkes «tahan küll, aga mitte sinuga».

Paari nädala pärast tuli Miguel vabandama, et ta tegi suure vea ja et ehk ma oleksin nõus ta tagasi võtma. Paar kuud virelesime ning siis jättis ta mu uuesti maha, e-kirja teel. Leinasin mõni aeg seda, mis oleks võinud olla, aga liikusin oma eluga edasi – käisin kohtingutel ja tutvusin uute inimestega.

Mõni aeg hiljem hakkas Miguel jälle minu vastu huvi ilmutama. Ta reageeris aktiivselt sotsiaalmeedias praktiliselt igale mu postitusele ega lasknud end heidutada sellest, et ma teda ignoreerisin. Kuud möödusid ning lõpuks kandis tema visadus vilja: küsisin ta käest, mida ta ometigi minust tahab. Selgus, et tahtis teine hirmsasti vabandada, et ta mind nii halvasti oli kohelnud. Sealtpeale imbus ta mu ellu tagasi nagu sinine vedelik hügieenisidemereklaamis – kokku vist poolteist aastat püüdis ta mulle selgitada, kuidas ta on ikkagi muutunud ja oskas pikapeale mu jääst südame sulatada. Lõpuks olin nõus temaga koos puhkusereisile minema ja sealt edasi läks kõik väga lihtsalt sissetallatud rada pidi. Minu ainus tingimus oli see, et kui me nüüd koos oleme, siis ma eeldan, et me reaalselt ka hakkame samas geograafilises punktis viibima ja ta oli sellega igati päri.

Kuud möödusid, pidevalt oli tal mingeid takistusi. Tõsi, teatud kurbade sündmuste tõttu ta perekonnas oli rahaga kitsas ja ma olin kannatlik ega kiirustanud teda tagant. Küll aga küsisin ma aeg-ajalt üle, kas ta ikka veel tahab minuga kokku kolida ja iga kord sain ma kinnituse, et jah, tahab. Sedasi läks poolteist aastat, kuni isegi minu jaburalt veniv kannatus katkes. Läksime jällegi lahku, millele järgnes eriline emotsioonide karussell: kui ma Migueli parajasti erinevates keskkondades blokkisin, helistas ta mulle ja oli väga ähmi täis, lubades kohe esimese Eesti lennuki peale istuda, sest ta ei saa ikka ilma minuta! Ma olin ausalt öeldes tummaks löödud. Pool tundi hiljem teatas, et ei, sorry, aga ta ikkagi ei saa tulla. Seejärel mõtles ta veel mõned korrad ümber ja nädala pärast oligi ta mul suure seljakotiga ukse taga.

Ma ei tea, kuidas see mul õnnestus, aga ma veensin ennast, et äkki siis nüüd šokk tõi talle tõesti selguse majja. Ikka ju tahame uskuda ainult head neist, keda me armastame, eks. Mulle hakkas tunduma, et nüüd ongi kõik hästi, siin ongi minu «ja nad elasid õnnelikult elu lõpuni», hoolimata kõigist meie erinevustest…

Kuni ühel reedesel õhtul kõigest paar kuud hiljem istus Miguel voodiservale ja teatas, et ei, tema ei ole siin ikkagi minuga õnnelik (loetledes üles ka kõik põhjused, miks täpselt) ja et ta läheb samal õhtul minema, enne kui ta kellegi teise leiab. Ma küsisin, kas ta teeb nalja. Ei teinud.

Ma mõtlesin siis kõigi nende aegade peale, kui ma olin üritanud temaga probleeme arutada ja sisuliselt põrganud vastu seina. Kuidas mul oli pidevalt tunne, et ta ei lase mind kunagi päriselt endale ligi. Kuidas talle ei meeldinud kaisutamine ja kui väga minul seda füüsilist lähedust tegelikult vaja on. Kuidas ma pidevalt püüdsin anda endast parima, aga tema ei tulnud mulle isegi poolele teele vastu. Kuidas ma ei suutnudki talle selgeks teha, miks teatud naljad ei ole naljakad. Kuidas mina muudkui planeerisin ja pingutasin ja tema lihtsalt ujus vooluga kaasa. Kuidas ma võimlesin ennast nahast välja, et tal oleks hea ja tema võttis seda iseenesestmõistetavana. Kuidas ma sujuvalt ignoreerisin seda, et mu sõpradel oli temast võrdlemisi kehv arvamus juba pärast seda esimest lahkuminekut. Kuidas ma püüdsin ennast veenda, et kui ma veel natuke rohkem pingutan, siis saab kõik korda.

Ma teatasin, et ma olen talle aegade jooksul kõik ära öelnud, mida mul talle üldse öelda on. Ta pakkis oma koti kokku ja läks. Me ei öelnud teineteisele isegi «head aega» ning mul pole aimugi, millisesse riiki ta lend väljus. Erinevalt varasemast on mul nüüd aga kaljukindel teadmine, et mina andsin endast absoluutselt kõik, et see suhe töötaks, kuid tema jaoks polnud mina kunagi piisavalt prioriteet. Ma usun, et mõne kuu pärast jõuab ta jälle arusaamisele, et on teinud kohutavalt suure vea, aga kui ta peaks proovima uuesti minuga suhteid soojendada, on mul talle vastus olemas: ma väärin kedagi, kes päriselt tahab minuga koos olla ja tema on korduvalt tõestanud, et tema see inimene ei ole.

Saada meile omagi pihtimus aadressil [e-mail], pane märksõnaks «Hingelt ära» ja iga avaldatud loo eest maksame autorile 30 eurot puhtalt kätte.