Pereterapeut selgitab, mis on kõuriku käitumise taga

Foto: Vida Press

Töötades igapäevaselt MDFT terapeudina noortega, kes on toime pannud erineva raskusastmega õigusrikkumisi, näen ma peale vaadates üht mürsikut. Last, kes tekitab kodus, koolis ja ühiskonnas palju peavalu ning nõutust – tema sõnavara mõistmiseks jääb vahel ka kõikvõimsa Google’i abist väheseks ning see on tema käitumise võib-olla isegi leebeim osa, kirjutab terapeut Lastekaitse Liidu ajakirjas Märka Last.

Töötades igapäevaselt ka nende inimestega, kes nimetatud noorega erinevatel põhjustel kas on seotud või kokkupuutes, näen ma peale vaadates kõige lihtsamalt öeldes vastandumist. Vastandumine võib väljenduda sõnades, tunnetes, käitumises, suhtumises ja kõigis väljatoodus korraga.

Sealt edasi tulevadki küsimused, et mida olukorraga peale hakata? Esimene mõte, mis mul terapeudina alati üle huulte tuleb on, et püüame hetkeks mõelda, kui see mida me ühe noore käitumises näeme ja kogeme on nii vastuvõetamatu, siis mis peab toimuma selle lapse sees, et ta sellisel viisil käitub?

Terapeudina on minu jaoks iga inimese negatiivne käitumine peegeldus tema sisemaailmast ning enesetundest.

Nimetame seda mõistmiseks. Viimane on aga üks olulisemaid lähtepunkte, kust alustada, et saavutada kontakt nii noore kui ka perega, mis võimaldaks edasist tööd ja muutuste esile kutsumist.

Mõistmisest muidugi üksi ei piisa, aga see on hea stardipositsioon. Praktika näitab, et kui noor ja pere tunnetavad terapeudi või ükskõik millise spetsialisti siirast huvi, usku ning mõistmist, siis on rajatud ka hea pinnas kontaktiks ning muutuste võimalikkuseks.

Meenub üks näide, kus nooruk ütles, et tema pereseansile ei tule ja isegi, kui tuleb ja temast hakatakse seal midagi rääkima, siis ta lihtsalt kõnnib minema. Vesteldes temaga edasi ning süüvides sellesse, mis tema väljaöeldu taga peitus, selgus peagi, et ta tunneb end üksikuna, sest tema käest ei küsita kunagi, mis on tema lugu või kui ka küsitakse, siis ei usuta. Ta tundis hirmu, lootusetust, väsimust ja kandis tohutut süükoormat, sest sisimas ta mõistis, et tema teod on olnud väga tõsised, kuid veel sügavamal sisimas vajas ta mõistmist ja seda, et keegi näeks kasvõi kordki teda eraldiseisvalt tema tegudest. Pärast seda, kui ta oli esimese kogemuse ja teadmise saanud selles osas, kuidas tema enesetunne koos mõtete ja tunnetega mõjutab tema käitumist ning millised tema rahuldamata vajadused nende all tegelikult peituvad, oli ta nõus osalema pereseansil, et neist rääkida ka oma pereliikmetega. Antud pereseanss oli esmakordne kogemus kõigi liikmete jaoks – olla koos ning rääkida avatult rasketest olukordadest, mis on tekitanud väga tugevaid negatiivseid emotsioone kõigis ning mis omakorda on kahjustanud väga suurel määral omavahelist suhtlust ning kontakti. Kohtumise järel mõistsid nii vanemad kui ka lapsed, kuidas üks või teine olukord on kedagi mõjutanud, milliseid tagajärgi tekitanud ja mis selle kõige all sügavamal tasandil neis endis peitub. See oli algus, pika teekonna algus, sest kui mingid negatiivsed tunded ja sündmused on olnud igapäevaelu lahutamatu osa aastaid, siis tundide ja päevadega ei toimu ükski muutus.

Terapeudina saan ma näha iga noore, pere ja inimese ressursse ning tuua need nähtavale ka neile endile läbi selle, et ma toetan neid nende väljakutsetes, kuid ei võta ära vastutust. Aitan neil paremini saada kontakti iseendaga ning näha ja mõista nende suhtlemis- ja käitumismustreid, kuid lasen neil toimivate lahendusteni ise ja üheskoos jõuda. Lasen ka eksida, kuid toetan ja tunnustan nende väiksemaidki edusamme, sest need on olulised.

Töö kõige haavatavama sihtrühmaga nõuab sügavamat vaadet. Kui keskenduda üksnes sellele, mida on võimalik silmaga näha, siis võibki kinni jääda taltsutamatu mürsiku ning vastanduvate täiskasvanute kuvandisse.