Hoiatada, heastada ja kohustada ehk politsei võimalused lapsi õiguskuulekaks mõjutada

Õnnetu laps. Foto: Vida Press

Ikka ja alati on lapsed – kes mingil moel reegleid rikuvad – lapsevanematele, politseile ja ühiskonnale tervikuna muret valmistanud. Suur osa lastest katsetab enne täiskasvanuks saamist piire, see kuulub kasvamise juurde. Igavene tundub olevat ka küsimus, kuidas lapsi hästikäituvateks kasvatada, kirjutab juhtivkriminaalametnik Kadri Ann Salla Lastekaitse Liidu ajakirjas Märka Last.

Psühholoogid, pedagoogid ja kasvatusteadlased ütlevad, et perekonnas või koolis tuleks eelistada piiride seadmisel ja distsiplineerimisel positiivseid viise.

Täna oleme sama küsimuse esitanud ka politseis: kuidas seadust rikkunud lapsi sanktsioneerimise asemel muul moel õigele teele juhatada?

Politseisse jõuavad laste väga erinevad rikkumised alates helkuri mittekandmisest või punase tulega tee ületamisest kuni peksmiste ja röövideni välja. Politsei küll tegeleb kuritegude uurimisega, aga otsuse nendele tegudele järgnevate tagajärgede osas teeb prokuratuur või kohus. Pisemate rikkumiste ehk väärtegude puhul on politseil võimalus otsustada, millist lahendit lapse rikkumise osas teha. Eelmisel aastal registreeris politsei enam kui 7000 laste väärtegu, suurem osa neist olid alkoholi või tubaka tarvitamine, pisivargus või liiklusrikkumine. Samas jõuab politseisse vaid murdosa laste õigusrikkumistest, sest enamikke tegudest lihtsalt ei avastata või politseid sellest ei teavitata. Laste seas läbiviidud uuringud aga näitavad, et iga kümnes teismeline on poest varastanud, üle poole lastest on suitsetanud ning üheksa noort kümnest on proovinud alkoholi. Nii et lapsed sooritavad hulganisti tegusid, mis on keelatud ja karistatavad, aga politsei radarile jõuavad neist vähesed.

Politsei esmane roll ühiskonnas on süütegusid ennetada ja lahendada ning korda tagada. Kuigi lapse kasvatamine on perekonna, lasteaia ja kooli vastutuses, annab politsei ka sellesse oma osa. Politsei mõjutab noort seaduserikkujat eelkõige just nimetatud eesmärke silmas pidades ja valides viisid, mis parimal moel rikkumise lahendavad ja järgnevaid pahategusid ära hoiavad.

Teiste riikide kogemus ütleb, et laste mõjutamiseks sobivad tegevused või programmid, mis aitavad lapsel aru saada rikkumise tagajärgedest, võtta oma käitumise eest vastutus ning tulla toime sellega, mis teda rikkumise poole tõukab.

Oluline on arvestada, et piiride katsetamine käib suurekskasvamise juurde ning väljakutsuv käitumine möödub enamasti iseenesest – seetõttu ei nõua iga rikkumine jõulist reaktsiooni. Küll aga vajavad põhjalikumat sekkumist juhtumid, kus lapse käitumises ja kasvukeskkonnas ilmnevad riskid korduvrikkumisteks.

Seega, et last aidata, peame me esmalt vaatama, mis on lapse käitumise põhjus. Suuresti jaguneb laste väärkäitumine kaheks: laps käitub halvasti seetõttu, et tal endal on halb – olgu selleks siis probleemid kodus, koolis või sõpradega – või rikub ta seadust mõtlematusest ja uljusest. Esimesel juhul tuleb last tema muredes aidata, sest kui ei kao põhjus, ei saa edaspidi loota ka teistsugust tagajärge. Korduvalt joobes või varastamiselt tabatud laps on arvatavasti kimpus sügavamate probleemidega ning siin on vaja abi leida sotsiaal- või haridussüsteemist. 15-aastane, kes sõidab ilma jalgrattakiivrita; 16-aastane, kes lõhub pargipingi; 17-aastane, kes proovib õlut või näppab poest ripsmetuši – kui see juhtub korra või paar, võib neid tegusid pidada nooruse rumaluseks. Et sellest õppust võtta, piisab enamasti vahelejäämisest, tõsisest jutuajamisest politsei ja vanematega ning  tehtud kahju heastamisest. Just viimane on parim viis lapsel oma teo tagajärgedest aru saada ning õppida kandma vastutust: puhastad soditud seina, parandad lõhutud aia, tood tagasi võetud asja või asendad uuega, vabandad kannatanu ees ning teed talle midagi meeleheaks.

Sellist lähenemist, kus reegleid rikkunud laps kannab vastutust, kannatused saavad korvatud ja õiglus taastatud, nimetame me taastava õiguse lähenemiseks.

Rahatrahviga, mis enamasti makstakse vanemate rahakotist ja laekub riigikassasse, ei tõsta me noore vastutust ning ka kannatanu jääb tühjade kätega. Seetõttu lähtub politsei laste kohtlemisel põhimõttest, et karistamisele eelistame mõjutusvahendeid. Sobiva mõjutuse leidmiseks vaatame mitte ainult juhtunu asjaolusid, vaid ka seda, kuivõrd laps saab oma teost aru ning on valmis seda heastama, samuti võtame arvesse riske, mis võivad viia uue süüteo sooritamiseni. Näeme, et lapsel endal ja tema vanemal on siinkohal samuti oluline roll täita ja mõjutus sünnib nendega kokkuleppel, sest meie soov on jõuda sinnamaani, kus laps ja vanem ise olukorra eest vastutuse võtavad.

Alates 2018. aastast saavad politsei käsutuses olema senisest laiemad ja mitmekesisemad võimalused lapse mõjutamiseks. Kui teoga pole kaasnenud kahju, võib politsei piirduda kohapeal suulise hoiatusega: 15-aastase liikleja, kes ei kanna helkurit või jalgrattakiivrit või 17-aastase suitsetaja korrale kutsumiseks piisab enamasti selgitavast vestlusest ja hoiatuse andmisest. Vahelejäämine, kokkupuude politseiga ja tõsine jutuajamine lapsevanemaga on paljudel juhtudel mõjuv, et laps õppust võtaks ja edasistest rikkumistest hoiduks. Kui aga kohapealne hoiatus pole võimalik ja juhtunu asjaolud vajavad selgitamist, siis saab hoiatuse teha ka hiljem süüteomenetluse lõpetamisel.

Kui lapse teo tagajärjel on tekkinud kahju, näiteks poest on näpatud kommipakk või soditud on koolimaja sein, on võimalik kahju hüvitada ja heastada. Oma teo tagajärgedega silmitsi seismine, kontakt kannatanuga ning tema ees vabandamine, enda taskurahast või tööga rikkumise heastamine on parimad viisid lastele õpetust anda. Tulevikus saab selleks kasutada ka lepitusteenust, kus kahju tegija ja kahju kannataja vahetult omavahel heastamises kokku lepivad.

Kui rikkumise taga on sõltuvusainete kuritarvitamine või lapsevanemate kehvad kasvatusoskused, sobib mõjutamiseks sotsiaalprogramm, näiteks multidimensionaalne pereteraapia. Lisaks on võimalus lapsega kokku leppida kohustuste võtmiseks, näiteks käia tubakanõustamisel, osaleda noortekeskuse tegevuses, olla kokkulepitud ajal kodus või teha mistahes sobiv kokkulepe lapse mõjutamiseks. Kohtu kaudu võib politseinik edaspidi lapsele taotleda üldkasulikku tööd, liikumispiirangut, sõltuvusravi või kinnisesse lasteasutusse suunamist. Oleme seda meelt, et lapsele rahatrahvi või aresti määrame viimase abinõuna juhul, kui pole paremat viisi kui karistus, et anda signaal noorele tema teo keelatuse kohta ja ühiskonnale märk õiglusest.

Muidugi mõista on juhtumeid, kus sellest ei piisa või see ei mõju. Eks spetsialistid nii politseis kui ka mujal tunnevad muret just nende laste pärast, kes ise nii vastutustundlikud ja koostööaltid pole.

Sügavamad põhjused käitumisprobleemide taga või pere toetuse ja vastutuse puudumine näitavad seda, et laps vajab põhjalikumat abi ja toetust sotsiaalsüsteemist. Selliselt juhtudel teavitab politsei lastekaitsetöötajat, kes hindab lapse olukorda ja kavandab vajalikud toetusmeetmed.

Spetsialistide koos tegutsemine ja võrgustikutöö saavad senisest veelgi tähtsamaks, sest vaid läbiräägitud, kokkulepitud ja üheaegse sekkumisega erinevates süsteemides on võimalik suunata märatsevaid ja kontrollimatuid noortekampasid või endale ja teistele ohtlikke noorukeid. Paljudes kohtades toimib koostöö politsei, kohaliku omavalitsuse, kooli ja vabaühenduste vahel juba väga hästi ning täidab selle rolli, mida alaealiste komisjonid siiani täitsid, mõnes kohas vajab koostöö veel käima tõmbamist. Õiguskuuleka ja turvalise ühiskonna loomine sünnib vaid üheskoos.