Peaksin vist alapealkirjaks panema «Ära usalda meest, kes järsku ära kaob». Tegelikult kõlab nagu klišee, et kaduvatel meestel on kuskil keegi teine. Täna räägib meie pihitoolis oma mure hingelt ära Kertu.
Hingelt ära: kuidas ma mehe peale 1,5 aastat raiskasin ja «kingituseks» haiguse sain
24. november 2017, 11:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tutvusin härraga, minust üheksa aastat vanemaga, ühel tasuta vabaõhuüritusel, väiksemas külas, Tartu lähedal. Edaspidi nimetan teda R-iks, tema hüüdnime järgi. Ta oli kuskilt saanud mu e-maili ja Facebooki kontakti ning mainis, et talle meeldivad minu joonistused. Küsis, et kas ma oskaksin tema mootorrattale ka maalida. Kahtlesin oma oskustes, kuid lubasin mõelda.
Ma olen alati endast vanemaid mehi vaadanud, nooremaid pean liiga püsimatuteks ja lootsin, et ehk tollel mehel on kupli all kõik korras. Kuna Tallinna Saku Suurhalli oli tulemas esinema üks välismaa bänd, mis meile mõlemale meeldis, otsustasime tema autoga minna. Üritus oli tore, kohtasin seal mõnda tuttavatki ja rõõmustasin, et nägin taas ühe metal'i legendi ära.
Tagasiteel jäin mõtlema, et kas ööbin tema juures või lähen oma koju. Otsustasin, tema kergel pealekäimisel, esimese variandi kasuks.
Niimoodi hakkas minu ja R-i vahel mingi suhtelaadne asi. Kuid mulle tundus imelik see, et ta alati viis mind enda juurde, ise aga kordagi nende 1,5 aasta jooksul mulle külla ei tulnudki. Okei, autoga oli mugav külas käia, aga hiljem sain teada, et talle loeb naiste puhul tema naabrimehe arvamus. Muidugi oli see arvamus minusuguse, massimoest erineva naisterahva suhtes, üdini negatiivne. Nina ees tegi inimene muidugi head nägu, nagu ikka.
Vahepeal jõudsin tutvuda R-ist korrus allpool elava abielupaariga, kelle naispool ootas parasjagu oma kolmandat last. Mainin, et nende inimestega suhtlen senimaani.
Naispoolega, K-ga, tekkis kuidagi eriti meeldiv ja soe suhe. Tema siis mainiski,et olgu ma R-i ja tema naabrimehe E suhtes ettevaatlik, nad olevat kahekeelsed. Vahepeal jõudis kätte maikuu ja mina pidin koos R-ga ühele motoüritusele minema. Kuid kolm päeva enne seda jättis ta mu esimest korda labaselt, SMS-i teel maha. Põhjuseks tõi, et ma tema jaoks liiga noor. Enne käima hakkamist olin ma isegi temalt küsinud, et miks minusuguse noore ja ebaintelligentse naisterahvaga üldse suhtleb. R vastas, et ma meeldin talle sellisena, nagu ma olen.
Kolm kuud pärast SMS-i teel suhte lõpetamist helistas R mulle ootamatult ja palus, et kas ma tuleksin talle külla. Sain tema häälest aru, et ta pole kaine, aga nõustusin siiski. Kui kohale jõudsin, siis ta pihtis, et tal on üks naisterahvas veel ja et mina peaksin õppima jagama. Huvitaval kombel oli mul suht ükskõik ja jagasimegi lihtsalt voodit, kuni selle aasta veebruaris sain temalt «kingituse» – haiguse.
Kaks kuud ravisin seda siis välja ja kui taas see üritus tuli, kus esimest korda kohtusime, solvus R selle peale, et mina minema kõndisin – olgu öeldud, et isa sünnipäevale – ja temast väljagi ei teinud. Ainus asi, mida ma kogu loo juures kahetsen, on see, et ma oma elust 1,5 aastat R-i peale raiskasin. Kahju.
Ootame lugejate pihtimusi - iga avaldatud saladuse eest maksame honorari 30 eurot. Kirjuta meile oma lugu märksõnaga «Hingelt ära» ja saada see aadressil sobranna@postimees.ee.