Alaealiste kohtlemine: ülekuulamisest ärakuulamiseni

Pilt on illustreeriv. Foto: Vida Press

Seoses õigusrikkumisi toime pannud laste kohtlemisega on palju jutuks olnud põhimõte, mille kohaselt alates 2018. aastast ei tuleks enam rääkida alaealistest õigusrikkujatest vaid abivajavatest lastest. Sõnad on olulised, väljendades ideoloogilist lähenemist teemale ning kas soosides või vältides häbimärgistamist, kirjutab prokuratuuri arendusnõunik Jako Salla Lastekaitse Liidu ajakirjas Märka Last.

Arutada võib selle üle, kas iga õigusrikkuja on ikkagi abivajav laps ning kas kõigil abivajavate laste ühtviisi üldise sildiga märgistamine aitab ikka kaasa nende vajadustest ja riskidest lähtuvale kohtlemisele. Võime ka mõelda, kas inimese abivajajaks nimetamine võib olla kuidagi ebameeldiv või märgistav. Äsja kuulsin Norrast, et politsei poolt kuriteos kannatanutele pakutava teenuse puhul välditakse selle seostamist ohvri nimetusega, selle asemel kasutatakse teadlikult neutraalsemat sõna turvalisus. Samuti on paljud ilmselt kuulnud arusaama, et pole ohvreid, vaid on ellujääjad või vastupidajad (inglise keeles not victims but survivors).

Igal juhul on selle kõrval, kuidas me riigi poolt õigusrikkumisi toime pannud lapsi tähistame, veelgi olulisem see, kuidas me neid läbivalt kohtleme ning millise kogemuse alates politseist, prokuratuurist ja kohtust kuni mõjustusvahendite rakendamise, lastekaitse ja karistuste süsteemini neile jätame.

Näägutamiskomisjonid

Alaealise mõjutusvahendite seaduse kehtetuks tunnistamine ning alaealiste komisjonide kaotamine ei saanud algust sellest, et mõjutusvahendeid poleks üldse olnud või oleks komisjonide töö kuidagi tõendatult tulemusetu. Distantsilt vaadates oli süsteem üpriski kaasaegne: komisjonid rakendasid seadusest tulenevalt võrgustikupõhist töömudelit, kaasasid vanemaid, kitsaste ressursside tingimustes leidsid nad abi ka välistelt spetsialistidelt. Kõiki seaduses ette nähtud meetmeid küll alati ei rakendatud ning kättesaadavate kvaliteetsete teenuste osas valitses põud, aga see valdkond polnud ka komisjonide vastutusalas.

Kuigi komisjonide hulgas leidus kindlasti väga head ja eeskujulikku praktikat, siis üheks peamiseks kriitika objektiks oli komisjonide töökultuur, suhtumine lastesse ja vanematesse. Kõrvaltvaatajana komisjonidesse sattunud inimesed ehmusid sageli nähes ähvardamist, alandamist, kollektiivset kiusu ja mis peamine – näägutamist. Seitse täiskasvanud inimest istuvad ja võtavad nende ees seisva noore kallal, kes pani oma teo sageli toime juba enam kui poole aasta eest. Alaealise mõjustusvahendite seadus ei ütelnud sõnagi selle kohta, et lapsi tuleks kohelda näiteks austusega, kuid samas ei näinud see ka näägutamist eraldi mõjutusvahendina ette.

Ühtegi seadust sedasi ilmselt ei rikutud, kuid kuna komisjonide arendamistöö professionaalsuse suunal oli juba ammu lõppenud, siis võttis võimust kultuur, mis lihtsalt polnud enam ajale vastav ega kohane. Jääb tagantjärgi hinnata, kas elu ilma komisjonideta saab olema parem või on nii, et struktuur muutub, kuid kultuur jääb.

Kogemused meilt ja mujalt

See, kuidas me lapsi ja ka nende vanemaid läbi oma käitumise kohtleme, on väga tähtis. Protseduuriõiguse teooria ütleb, et kui inimesi koheldakse riigi poolt viisakalt, ausalt, austusega, siis tajuvad nad ka nende suhtes tehtud (sh negatiivseid) otsuseid õiglasena ning täidavad võetud kohustusi paremini. Norra politsei on enda jaoks sõnastanud selle suhtumise nii: sina meeldid meile väga, kuid meile ei meeldi see, mis sa tegid.

Kui võrdleme Eesti olukorda paljude teiste riikidega, olgu nendeks mu enda kogemuse järgi kasvõi näiteks Taani, Holland või Hispaania, siis see positiivne mulje, mis paistab õigusrikkumisi toime pannud alaealiste süsteemidest, ei seisne enamasti esmajärjekorras suurepärastes teenustes, uhketes kinnistes asutustes ja tohutus personalihulgas, vaid selles, kuidas prokurör või kohtunik alaealisega suhtleb, kas suhetes politseiga on usaldust, kas õhkkond kinnises asutuses on pingestatud või vaba jne.

Värske vanglatöötaja jagas minuga hiljuti lugu sellest, kuidas ta oli vanglaõuel kinnipeetavale esimesena tere öelnud ning seepeale vanemalt kolleegilt õpetussõnad saanud: «Ära seda küll enam tee, et esimesena teretad, meil siin niimoodi ei tehta. Nemad ikka peavad meid esimesena teretama, vastasel korral kaotame me autoriteedi.»

Vastupidise näite saan tuua Hispaania noortekohtust, kus kohtunik enne istungi formaalse osa algust alati noored süüdistatavad igapäevaste teemade abil nö soojaks räägib, selgitades, et seda on vaja nii noorel, et ärevusest üle saada kui ka tal endal, et tulla kontaktisaamiseks noore tasemele. Veelgi huvitavam oli näha, kuidas kinnises asutuses tulevad noored suure rõõmuga kallistama sedasama prokuröri, kes mõne kuu eest oli kohut vastu nende tahtmist veennud selles, et nende vabadust tuleb vähemalt aastaks piirata ja nad kodust eemaldada. Prokurör selgitas, et noortega tööks on vaja kirge, armastust ja autoriteeti ning eri hetkedel nende balansseerimise oskust. Ta ütles, et enne kui pole isiklikku kontakti, ei saa ka rääkida lapsesõbralikust kohtlemisest ning headest tulemustest.

Kinnitust sellele väitele olen ma näinud ka paljudes teistes riikides ning loomulikult ka Eestis heade spetsialistide näitel. Mulle ei meenu täna küll ükski õigusrikkumisi toime pannud lastega töötav asutus, mis ka tervikuna väärtustaks kontakti, suhtlemist ja positiivset suhtumist, aga ma usun ja loodan, et selline suhtumine muutub aegamisi ka meil normiks. Nendes asutustes, mis muutuse teele on juba asunud, pole olnud kerge vanu arusaamu murda.

Lisaks kultuuri ja nõudmiste muutmisele tuleb pöörata ka värbamisel enam tähelepanu isiksusele ning hoiakutele, kuna neid on raske muuta, samas professionaalseid oskusi saab alati täiendada. Kahjuks tuleb praeguses seisus Eestis värbamisel liigagi sageli lähtuda ainult sellest, et kandideerija on täitnud või täitmas minimaalsed professionaalsed nõuded.

Tänu mitmetele inimestele nii kolmandas sektoris kui ka näiteks Viru Vanglas olen õppinud seda, et hea kohtlemine ei tähenda tingimata leebust ning halb kohtlemine karmust. Meie seas on inimesi, kellel on karmid piirid ja ranged vaated, kuid kes on noortega ausad ja avatud ning keda noored austavad. Need inimesed on mulle kinnitanud, et austuse saab välja teenida vaid suhtlemisega, mitte kilbi, nuia ja ähvardustega.

Kokkuvõttes – selle kõrval, mida me õigusrikkumisi toime pannud laste ja noortega teeme, peaksime enam tähelepanu pöörama sellele, kuidas me nendega töötame ning kas me ülekuulamiste kõrval neid ka ära kuulata tahame ja oskame.