/nginx/o/2017/11/23/7339207t1h1aa2.jpg)
Kuidas sünnivad anekdoodid? Eks ikka elust enesest: kui keegi näeb mingit absurdset olukorda-juhust ja räägib seda edasi. Siis hakkab too jutuke juba oma elu elama ja lõpuks, kui jõuab tagasi esmarääkijani, siis võib kõik olla juba muutunud, aga see polegi tähtis. Milline on hea anekdoot? Uskumatuna tunduv, aga samas ei ole võimalik ka ära tõestada, et nii pole juhtunud. Naljalugudest kirjutab meie püsikirjasaatja Franz K.
Kuna ma kuulsin anekdooti, mis räägiti selle peale, kui ma toas korraks sandaalid jala otsa lükkasin, siis meenusid ka lood-anekdoodid ja vähemalt üks neist on autentselt minu suust levima hakanud. Olen selles kindel, aga ega tõestada ei saa ja pole vajagi, anekdoodid on ju ühislooming, nagu folkloor. See on nagu jagamismajandus: mina loon tasuta anekdoodi ja teised loevad; samas loen ka mina teiste alustatud või väljamõeldud lugusid. Ja kõik on rahul.
Aga see anekdoot oli selline küsimuse vormis: millised on maailma efektiivseimad rasestumisvastased vahendid? Kolmas koht oli preservatiiv, teine tabletid-pillid ja esimene...meeste sokkis (!) jalad sandaalides.
Kommentaariks kuulsin, et eriti hästi pidi see välja joonistuma soojal maal, Kanaaridel näiteks, sest see vaatepilt pidi olema lihtsalt nii jube ja rõve. Nojah, naised on rääkinud, aga huvitav, mida naised peaksid tegema, et mehed kaarega mööduksid või lausa põgeneks?
Ja nüüd siis need anekdoodid, mida mina tean ehk varsti juba 20 aastat, aga ikka jälle näen-kuulen, et on inimesi, kes pole neid kuulnud.
1.
25-aastane naine abiellub 65-aastase mehega ja kuna ta on kogu aeg õhetav ja õnnelik, siis ei suuda sõbrannad vastu panna ja küsivad selle kõige põletavama küsimuse: «Kuidas teil siis SEE asi sujub..., ta ju 40-aastat vanem, kas...»
Ja noor naine vastab:
«Oi, see asi tuleb meil veel kõige paremini välja!»
«Tõesti?! Kuidas see teil õnnestub?» ei suuda sõbrannad kadedust varjata.
«Sest me ei tee seda kunagi koos!»
2.
Kaasaja inimene näeb esimest korda trükimasinat ja seda, kuidas seal taga tööd tehakse ja mehaaniliselt iga täht paberile «surutakse-lüüakse». Pärast räägib tuttavale:
«Vabšee ulmeprinter! Nii pea, kui klahvi vajutad, KOHE on täht paberil!»
3.
Vanad tuttavad saavad üle viie aasta kokku ja jutt läheb kunagisele poeskäigule, mil osteti jooksutossud. Üks ostis sellised kõige lihtsamad ja odavamad, teine aga vinged ja kallid. «Selliste kaunadega, nagu sa ostsid, ei sünni uksest väljagi minna!» oli ta veel naljaga öelnud.
«Noh, palju kilomeetreid läbisid, enne kui need ära lõppesid? Mina sain 1500 km täis – täpselt aasta aega,» ütles «odavtossumees».
«No mul siiani need tipp-topp, viis aastat, kilomeetreid ei hakka lugemagi!» ütles «eliittossumees».
«Ooh! Vat see vastupidavus ongi siis selle hirmkalli hinna taga!?» ohkab «odavtossumees».
«Mitte ainult,» ütleb teine asjalikult, «kasutusharjumustes on ka asi – mul on need siiani auto pagasnikus, karbis ja puha!»